Esimesed jooksusammud..

27 mai

Täna, täpselt 2 aastat tagasi jooksin ma ära oma esimesed 5km! 
Praegu mõtlete, et olen vist puht lolliks läinud, et sellist asja mäletan. Ei, ma pole üldse lolliks läinud. Sellest päevast alates hakkasin ma jooksmist nautima. 

See emotsioon, mida ma pärast nende kilomeetrite läbimist tundsin, oli lihtsalt ausalt öeldes imeline. 
Ma armastan ennast ületada ja see tunne on meeletult hea, kui oled ära teinud midagi, mida sa alguses ei uskunud. 
Mäletan kui läksin 2014 mai jooksma mõttega, et võibolla suudan ära joosta 1-2 km. Põhikoolis tekitas juba 500m jooks tõsiseid raskuseid. 

aastal 2014, pärast jooksu
Siis läksin jooksma, klappidest karjus Kings of Leon- The sex is on fire , võtsin kogu energia kokku ja lihtsalt jooksin. Võtsin endale jooksu ajal väikesed eesmärgid, näiteks üritan joosta järgmise liiklusmärgini ja kui kohale jõudsin, võtsin endale eesmärgiks juba uue objekti. Nii ma siis jooksin nagu "kurvis pidurdav tigu", aga see mind ei seganud. Siht oli silme ees ja lõpus paistis juba kodu. 

Mäletan, et tahtsin läbi helistada kõik inimesed, keda see vähegi oleks huvitanud, siiski piirdusin oma ema ja Siimuga. Oeh, kui õnnelik ma olin!











Just selle õnnetunde pärast hakkasin ma jooksma!

Iga kord üritasin tunda seda tunnet uuesti. Alguses võibolla isegi mingil määral tundsingi, kui suutsin joosta järjest kiiremini ja kauem, aga siiski polnud see ikka see. 

Siis ei pühendunud ma ka jooksmisesse täiel rinnal, vaid käisin jooksmas ainult aeg-ajalt. Siiski oli tore teada, et midagi ma siiski suudan. 

vahetud emotsoonid finišis
Aastal 2015 hakkasin ma jooksmisesse pühenduma natuke rohkem ja rohkem, kuni lõpuks jooksingi ära oma esimese poolmaratoni

See oli hetk, mil tundsin seda eneseületustunnet uuesti! Alles 1,5a hiljem!
Kõik need jooksutrennid ainult selle emotsiooni nimel! 

















Järgmine eneseületus oli paar nädalat tagasi olnud Tartu Jooksumaratonil, pärast mida oli mu tunded ja emotsioon lihtsalt laes! 
See oli enamat kui eneseületus. Raske rada, ülikuum ilm, maastik, tõusud ja 23,4 km. 
Ja ma parandasin enda aegu ja andsin endast parima! 
See oli lihtsalt ülim! 






Täna võtan treeningkava järgi treenides peaaegu igat treeningut eneseületusena, sest alati on kavas midagi sellist, mida ma teinud ei ole. 
Näiteks eile olin ma mega mega õnnelik, et pidasin raske trenni vastu, sest treener otsustas mind tõesti proovile panna ja vist mu võimeid katsetada.
Nimelt oli eile selline trenn:
Soojenduseks 2,0km + fartlek(kiirusemäng): 10x1min maksimaalse kiirusega/vahepausid sörgi taastavalt 3min + 1,0km 180-se pulsiga + 2,0km taastavat sörki.

No kirjapildis tundub täitsa kerge, aga kui sa oled juba 1-2 sellist kiirendust (tempo u 3:30 min/km) ära teinud ja mõte sellest, et 8 tk on veel, ajab lihtsalt südame kergelt öeldes pahaks. Lõpuks olin juba 8. kiirenduse juures ja mõtlesin, et tühja kah, teen need 10tk lõpuni. 
Siis tuli aga meelde, et pärast kiirendusi tuleb ka veel peaaegu, et max tempoga 1km jooksu... Jooksu viimane ots möödus kruusateel ja vastutuult. Siiski tegin kogu trenni ära ja te ei kujuta ette kui uhke ma olen! Lihtsalt nii hea oli tunda, et mul on ikka tahtejõudu!


 Igatahes tahtsin ma selle postitusega öelda seda, et ma olen enda üle ikka kuradima uhke! 
Loodan, et sügisel maratoni joostes on need emotsioonid veel suuremad! :) 





PS! PS! PS!
Minu facebooki lehel on ka käimas üks maruäge loosimine!
Mine vaata järele!


Ja üks mega hullumeelselt kreisi tüdruk soovib teile sama ilusaid jooksuelamusi!
Hoidke homme Siimule pöialt ka, sest ta läheb oma esimesele jooksuvõistlusele!

Tsau-pakaa!

You Might Also Like

6 kommentaari

  1. Maraton on palju peas kinni. :) Ei tohi endale liiga suurt pinget peale panna (aja või mille iganes suhtes), siis tuleb ta ka ilusate mälestustega. Minu blogis on suhteliselt pikk ja emotsionaalne postitus minu esimesest maratonist eelmisel aastal, kui pakub huvi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pean sulle üles tunnistama, et ükskord lugesin su blogi postitus postituse haaval tundide kaupa, seega olen isegi sellega kursis! :)

      Kustuta
  2. Nii äge postitus. Hämmastav on kuidas mõned jooksjad suudavad naeratada ja üldse nii elurõõmsad näida. :D
    Ma eluhinnaga võitlen ajaga ja emotsioon sees vaid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oii, mul käib ka võisteldes aja arvutamine, aga tegelikult ainus, kellega ma võistlen, olen ma ise. :)

      Kustuta
  3. Sinu postitust lugedes tekkis mul väike flashback - nimelt meenus ka mulle, kui uhke ma olin, kui jooksin oma esimesed 6km. Postitasin lausa pildi ja see 6km tundus nagu üüberpikk maa - et no kujutage ette, ikkagist 6km :D
    Ja kunagi ma vihkasin jooksmist. Vaatasin neid jooksvaid inimesi nagu natuke "napakaid" - nüüd olen ise üks neist "napakatest" :D

    VastaKustuta

Subscribe