Gümnaasium ametlikult läbi!

22 juuni

HURRRAAA HURRRAAA!

Minu õpingutele gümnaasiumis sai eile punkt pandud! :)


Tundsin ennast eile nagu printsess ja see oli tõesti super päev. Muidugi leian, et tegelikult poleks see 3-4 h aktust seda vaeva ja raha väärt olnud, aga seekord tahtsin ennast tõesti premeerida ja tunda ennast imeilusalt.

Soenguga oli muidugi üks väike jama, sest pidin hakkama otsima neljapäeval!!! inimest, kes mulle selle teeks, sest mu oma juuksur polnud mind endale kirja pannud. Käisin talle sellega pinda tegelikult juba veebruarist alates, aga ju ma polnud siis nii tähtis klient. Siiski päästis mind hädast Mari-Liis Must, kes töötab Tuuletuka salongis ja on mu hea tuttav. Tõeliselt tore, et ta mu päeva päästis. Võttis mind vastu oma kodus ja tegi mulle just sellise soengu, nagu ma palusin.
Mari-Liis, kui sa seda loed, siis kallistan sind hästi kõvasti! 

 

Meigi tegi mulle üliandekas Jenni Korjus. :) No ma jäin ka meigiga tõeliselt rahule. Sooviks olid natuke tumedamad silmad ja tagasihoidlikum huul. Kuigi kleidiga oleks sobinud ka punane huul, siis otsustasin lillakas-pruuni tooni kasuks ja see oli reaalselt otse kümnesse!



No ja see kleit!!! No ma armastan seda lihtsalt kuuni ja tagasi! Kui ma seda selga proovisin, siis teadsin kohe, et see on ÕIGE! Tundsin ennast nagu "Say yes to the dress" seriaalis.
Kleit on päris imelise Liina Steini kollektsioonist ja no tõesti ma tundsin ennast nagu printsess.
Tegelikult pole Liina Stein valitud suvaliselt, vaid Steini kleidis lõpetamine oli mu üks suurimaid unistusi juba põhikooli lõpetades. Kahjuks siis ma seda teha ei saanud, sest ta kleidid poleks lihtsalt mu nr 44 suuruses keha ümber läinud. Seega täitsin oma unistuse gümnaasiumis ja selga läks nr 36 kleit. Täiesti pöörane! Jah, tunnistan, et mõned kilod vähem kaaludes oleks see seljas veelgi ilusam olnud, aga see enam ei loe. Luges hetk nüüd ja praegu. Oleks-oleks-oleks ei aita midagi. 
Ma olen nii meeletult õnnelik, et ma just selles kleidis lõpetada sain! 




Aktus oli meeletult pikk ja venis kohutavalt, sest lõpetajaid oli 130 ja iga ühe kohta loeti ette pikk-pikk nimekiri asjadest, mida nad on kooli heaks teinud. Kui küsite, mida öeldi minu kohta, siis pean kurbusega teadama, et mitte midagi!
Ma ei saanud ainealast kiituskirja isegi muusikas!!?? Ja ma ei saa sellest aru miks? Olen ju kooli korduvalt esindanud ja laulnud.
Kõige kurvem asja juures on see, et tegelikult olen ma korda saatnud palju. Gustav Adolfi gümnaasium peab ennast tegelikult tervislikuks kooliks, kus on tervislikkude eluviiside propageerimine au sees. Kahjuks aga ei pane keegi seda tähele, kui suure töö olen ma teinud avalikult ära selle nimel, et tervislikke eluviise massidesse viia. Samal ajal anti "ausportlase" tiitel aga inimestele, kes olid käinud 1 korra sõudeergomeetriga võistlemas. 30 sekundit vehkimist ja ausportlase tiitel käes... Aga kes mulle siis maratonide ja jooksuvõistluste eest "pai" teeb?? No kohe väga kurvaks tegi eile meele.  EDIT: See jutt läks liiga emotsionaalseks ja riivasin sellega paljude tundeid! Vabandan südamest, aga ei tahtnud midagi halvasti öelda. Lihtsalt olin üpris pahane ma ei tea isegi mille peale. :D Tegelikult olid ausportlase tiitli saanud inimesed ülimalt andekad sportlased ka muudel aladel, niiet tõesti vabandan!  
Ja 4-5ga lõpetamisest lahutas mind ka ainult üks tobe matemaatika.
Tundub, et kui pole inimgeenius või ei anneta piisavalt raha, siis ei hinda ega pea sinust lugu ka kool. "Aitäh" selle emotsiooni eest 3 aasta vältel!

Olgu, mis ma siin ikka nutan. Astusin viisakalt läbi "Ingli", kätlesin õpetajaid ja oligi kõik. Selle hetke nimel lõin ennast üles.
Muidugi mul veel päris fotograafi pilte pole, aga Siim tegi ka väga vahvad klõpsud.







Nii ma nüüd olengi üks keskharidusega neiu!





Ma tänan meeletult oma ema ja vanaema ja Pendit, kes hakkasid hommikul Võrust sõitma, et jõuda mu lõpuaktusele ja pidasid kannatlikult pikal ja venival aktusel vastu. Ja muidugi aitäh mu õele, kes põgenes isegi töölt varem minema, et kohal olla. Ma tõesti tänan teid ja nii hea, et olite kohal!



No ja mu ema näeb ka niii hea välja! :)




Kõige suuremad tänud mu kallile Siimule, sest ilma temata poleks ma need 3 aastat vastu pidanud. Tema oli see, kes sisendas mulle, et saan hakkama. Ta kuulas ära kõik mu vingumised ja lasi enda õlal õhtuti nutta, kui stress kasvas ülepea. Temaga koos istusime teatrietendustel ja otsisime arvamuslugude jaoks materjali! Kallikene, sa oled lihtsalt parim!






Nüüd veel natuke pilte:












Kui olen päris aus, siis ei olnud mul eile ühtegi korda mingit härdimust või nutust tunnet, et on kahju lahkuda. Pigem ootasin ma seda hetke, mil saan viimase sammu selle kooli ukse vahelt välja teha. Kahju on küll seda öelda, aga need 3 aastat ei kostitanud mind ühegi positiivse emotsiooniga. 


Nüüd asungi teele teadmata suunas. Olgu, tegelikult on suund kindel...  
 See käänuline ja kurve täis tee viib õnneni!













You Might Also Like

10 kommentaari

  1. Sa nägid vapustav välja. Krt, ma polnud oma pulmapäeval ka vist nii ilus :D
    Sellest on muidugi kahju, et su tervisliku eluviisi promo koolile korda ei läinud. Noh, meie poolt oled sa juba tippu valitud (viitan EBA-le), küll ülejäänud maailm ka lõpuks aru saab :)
    Palju kooli lõpetamise puhul ka!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ütlesin Siimule ka hommikul ärgates, et mul on tunne, nagu mul oleks täna (eile) pulmad. :D No sellele rahvale on seal raske arusaadavaks teha, et inimesed näevad tegelikult meeletult vaeva ja pingutavad....
      Aitäh sulle, armas Mariliis :*

      Kustuta
  2. Imeline!
    Tõesti on kurb kui ei märgata. Koolis, tööl ja kindlasti ka mujal tuleb ette selliseid hetki, samas me teame, et oleme tunnustust väärt. Palju õnne ja tuult tiibadesse!
    Ja see kleit..oeh kui kaunis.

    VastaKustuta
  3. Kallis Helena, ära ole kurb ega pettunud! Usu mind, see tunnustus, mis sul päriselus juba olemas, on kordades rohkem väärt. Kui nemad sind ei märganud, las see jääda ikka nende kaotuseks :). Soovin sulle palju õnne ja jaksu oma unistuste täitmiseks ka edaspidi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda kindlasti! Lihtsalt eriliselt nadi tunne oli minna rahva ette pärast neid lõpetajaid, kelle kohta loeti ette terved romaanid.
      Õnneks see koht ei olnud mulle nii kallis ja päris südamesse ma seda ei võta.. :)
      Aitäh sulle! :)

      Kustuta
  4. Leidsin Su blogi l2bi juhuse ja olen sellel pikemalt silma peal hoidnud, sest kirjutad huvitavalt ja leian siit mitmeid vajalikke nippe :) Usun, et see pettumus koolist l2heb varsti yle ja kindlasti oli selle 3 aasta v2ltel ka positiivseid hetki :) Edu edaspidiseks!

    VastaKustuta
  5. Jälgin nüüdseks Sinu blogi üsna järjepidevalt ja tublid eesmärgi täitmised nii kaalu kui spordi osas teevad heas mõttes ka natuke kadedaks, tekib endalgi tahtmine tublim olla. Kahju on aga lugeda, et gümnaasium ei pakkunud kolme aasta jooksul ühtegi positiivset emotsiooni. Kas võib küsida, mille alusel Sa just selle kooli valisid (ise oled pärit Lõuna-Eestist) ja kas koolist ei tekkinud kasvõi ühtki head sõpra või erilisemat õpetajat? Mulle oma keskkooliaeg meeldis, oli ka üks Eesti juhtivamaid keskhariduse andjaid, aga seltskond oli ka muhe.
    Jaksu tegemistest ja sära silmadesse!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei!
      Kui gümnaasiumi sisseastumiskatseid hakkasin tegema sain sisse Võrru, Nõo Reaalgümnaasiumisse , Jaan Poskasse ja GAGi. Muidugi tundsin ennast uhkelt, et GAGi sisse sain, sest sellel hetkel oli see edetabelis 2-3 koht. Lisaks mõjutas ka natuke see, et olin juba Siimuga tuttav ja tema elas Tallinnas. :)
      Koolist ma tõesti kahjuks endale südamesõbrannat ei leidnud. Mõni klassikaaslane oli toredam kui teine, aga üldiselt ma sealt häid sõpru ei saanud. Koolis oli minu jaoks kaks erilist õpetajat ja need olid Anu Kell ja Martin Saar. Parim combo ja ühtlasi ka minu klassijuhatajad. Aga üldmulje oli minu jaoks väga halb. Aga samas olen mõne klassikaaslasega rääkinud ja neile meeldis väga. Ju nad ei tea, mis tunne mul 3 aasta jooksul oli. Tundsin, et ei sobi klassi ja olin kui hall kiir nurgas.

      Kustuta

Subscribe