Nagu uus elu...

05 juuli

Hei!

Huuuhh... saatsin eile raske südamega Siimu ära sõjaväkke. Õnneks ma nutma ei puhkenudki, kui bussitäis tulevasi sõdureid Võru poole sõitma hakkas. Nutsin oma nutud eelmisel õhtul ära ja mõtlesin, et need pisarad nkn midagi paremaks ei muuda. No enne seda suurt nutmist käisime ka kinos vaatamas "Mina enne sind" filmi ja no siis ma olin veel eriti emotsionaalne.
Muide, soovitan filmi reaalselt kõigile! Super lihtsalt! :)


Käisime veel pühapäeval Bowlingut mängimas ja Uulitsas burksi söömas. Jajah, burks kõlab küll väga ebatervislikuna, aga ma võtsin oma burgeri salati vahel ehk nisukukleid polnudki. Nii jäigi salati vahele mõnus veiseburger, kitsejuust ja peedimoos. No küll ikka maitses hea :)

 

Ma ei tea, kas sellest burgerist, aga eile terve päev kõht valutas :/

Bowlingus tegin ka lausa 2 mängu Siimule pähe. Võin öelda, et Rocca al Mare bowlingus on tõesti superhead rajad.






Ja millegi pärast sain terve päev pilkude osaliseks :D Kõik vaatasid mu pitsist pükse. Ma ei saa aru, kas nad polnud enne selliseid näinud või arvasid, et see on hullumeelselt mini seelik. No mul oli vähemalt naljakas.


Nüüd tuleb siis järgmised 11 kuud kuidagi ära elada. Tegelikult on see suhteliselt raske, sest olime juba 3 aastat koos elanud ja rahakotki ühine. Nüüd üksi saab olema päris keeruline. Lisaks veel hakkasin üürima korterit, sest ei tahtnud üksi Siimu ema juures elada. Mulle oleks kuidagi ebamugav olnud.

Korterit hakkasin üürima ka sellel põhjusel, et saaks rahulikult retseptiraamatumaterjali teha.
Nii otsisingi juba mai kuust alates Tallinnasse korterit, kus oleks ilus köök ja palju valgust. Samas ei tahtnud ma selle eest ka hingehinda maksta.

Ühel hommikul aga kirjutas mulle mu õde, et kähku ühele maaklerile helistaksin, sest üles oli tulnud üks kuulutus ülimalt armsa korteriga. Samal päeval läks mu õde seda juba vaatama ja vaatamata maakleri esialgsetele kahtlustele mu vanuse kohta, sain siiski korteri endale. Ma ei tea, kas maakler mõtles, et ei saa endaga veel hakkama või midagi. Ilmselgelt ei tulnud ta selle pealegi, et 19 aastane juba viimased 3 aastat võib olla nn. "pereelu" elanud. :D  Õnneks korter mulle tõesti meeldib! :)


Mis ma nüüd siis edasi tegema hakkan?

Ikka tegutsen edasi fitlapis ja teen ka selle retseptiraamatu ära. Õnneks on inimesed nii vahvad, et saime hooandjas juba raha kokku!
Raamat ei tule selline klassikaline retseptikas, vaid olen kõik retseptid välja arvutanud nii, et kaloraaž oleks paigas ja ka toitained tasakaalus. Seega kohupiima ja kodujuustu näete paalju-palju!
Proteiinipulbreid ei hakka me retseptides kasutama, sest muidu ei saaks kõik proovida.

Oeh, pildistamine ja nende tegemine on raskem kui ma arvasin. 

Natuke telgitaguseid ka :




Ja muidugi hakkan ka toimetama toidukaravani SKUUP tüdrukutega. Eks näis, kuidas meil minema hakkab ja kui karavan ratastele saab, annan ka teile teada! 

Kandideerisin ka ikkagi Tallinna Ülikooli tervisejuhi erialale. Õnneks on see tsükliõpe ja saab teha ka kooli kõrvalt tööd. Saadan täna motivatsioonikirja ära ja esmaspäeval sõidan Haapsallu vestlusele. Oeh, ma nii loodan, et saan kooli sisse.
No ütleme, et järgmine aasta saab olema oiii, kui raske. Samas loodan, et leian nüüd need asjad, mida tahan teha ja kõige rohkem armastan! :)

Ma lähen nüüd kooki küpsetama, et oleks millestki jälle pilti teha. Aeg taob peale, aga füüsiliselt ei jõua nii palju :(

Jooksutrennidega läheb mul jälle praegu täitsa hästi. Energia on tagasi ja treener pani korraliku "tambi" taha. Jooksud on pikad ja rasked. Aga samas on maraton veelgi raskem. Praegu veel ei kujuta ette, et peaksin üle 4 tunni järjest jooksma.


Ahjaa, kes võru keelt oskab, saab lugeda minust artiklit Uma Lehes.
http://www.umaleht.ee/index.php?leht=8725&keel=313




You Might Also Like

11 kommentaari

  1. Oeh, pidin sama asja aasta tagasi üle elama, aga mina ei suutnud kogunemiskohta jõudes isegi autost välja tulla, kuna nutsin nii kohutavalt. Veel hullem oleks olnud selle nägemine, kui mees ära sõidab bussiga. Esimesed 3 kuud olid meeletult rasked, käisin muidugi igal külastuspäeval kohal, Saaremaalt Ämarisse, selleks, et 2h näha üksteist(logistikapataljoni võlud). Aga peale noorteaega läks veidi kergemaks, kuna sai koju tihti. Aga siiski ei saa ma öelda, et see aeg oli lihtne ja läks nagu niuhti, olime eelnevalt 2 aastat koos elanud ja ei osanud kuidagi enam üksinda olla. Iga pühapäev saatsin ta ikkagi pisaratega ära. Aga eks ma olen selline memmekas ka. :D Läbi ta lõpuks ikkagi sai ja õnneks rohkem selline jubedus korduma ei pea. :) Nagu mees ütles, eks see kaitsevägi üks mõttetu passimine ole, ainsad plussid olid uued toredad sõbrad ja CE-kategooria load.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ka üpris suur nutja ja Siim ka mul hellakene, kes ikka pisara poetab, kui ära lähen. Ma usun, et need pühapäevad saavad karmid olema..

      Kustuta
  2. Kaugsuhe on muidugi raske, seda tean juba oma kogemusest, aga sugugi mitte võimatu. Kui armastust on palju ja pühendumist teineteisele sama palju, siis saab hakkama. Kuna sul on tegemisi palju, siis see teeb asja natuke lihtsamaks. :)

    VastaKustuta
  3. Mina kandideerin sinuga samale erialale ja sõidan samuti esmaspäeval Haapsallu vestlusele. Usun, et sul läheb seal suurepäraselt ja hoian sulle hirmsasti pöialt, loodetavasti saame varsti koos hakata maailma tervislikumaks muutma! : )

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohhooo! Kas sul on motivatsioonikiri kirjutatud?? :)
      Ma hoian pöialt ka sulle ja tule kindlasti ütle "tere", sest ma ei suuda kunagi nägu ja nime esimese hooga kokku viia.

      Kustuta
  4. Kunagi tundus endale ka, et ajateenistus on pikk aeg, aga tegelikult saab ju pärast SBK-d pea iga nädalavahetus näha ja noorteaja alguses ka pühapäeviti külas käia. Telefonid-internet ka käeulatuses. Mõelge parem nende naiste peale, kes oma mehed pikkadeks kuudeks missioonidele saadavad, kus on ka reaalne oht olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ka kahju nendest peredest, kellel on kodus laps ja mees ainus ülalpidaja.
      Tegelikult mul polegi selle vastu midagi, et ta sõjaväkke läheb, aga ta oleks võinud saada sinna siis juba kohe peale kooli lõpetamist.
      Praegu 25 aastasena, kui on olemas korralik sissetulek, autoliisingud/laenud, on päris kehv jätta lihtsalt muu elu kõrvale.

      Kustuta
  5. Kahju sinust. Minul on see õudus veel ees. Mu mees saab ka 25 ja , siis jaanuaris sõjaväkke. Kujutan ette, et ma ainult nuttan.

    VastaKustuta
  6. Ma nüüd läheksin nahhaalselt mööda sellest sõjaväe ja nututeemast (ma pole väga sentimentaalne inimene) ja ütleksin, et ohsaraks! sinu retseptiraamatu ma küll ostaks! Kas teil on ka mingi timeline ja due date juba paigas, millal võiks raamat valmis ja lettidel olla?
    Ja nende pükste kohta - noh, ma arvan, et nad vaatasid kõik su pikki jalgu :) Ilus ju ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raamat tuleb välja loodetavasti november-detsember, niiet jõulukingiks saad paluda ;)
      No jalad on mul tõesti nagu toonekurel :D

      Kustuta
    2. einoh, suurepärane ju! :)

      Kustuta

Subscribe