Ma tegingi selle ära ehk minu esimene maraton!!!

12 september

Hei-hopsti!
Mina küll täna hopsti teha ei saa, sest jalad ei ole väga koostööaldid, aga hei soovin ma kõigile igaljuhul. Kujutan ette, et iga teine blogija kirjutab praegu SEB Tallinna Maratonist, mis oligi ju selle nädalavahetuse tippsündmus. Meie oma jooksupidu!

Minu jaoks oli see meeletult eriline päev, sest sain hakkama millegagi, mida ma poleks ealeski uskunud. Ma isegi ei kujutanud veel 2,5 aastat tagasi ette 500m jooksu ilma, et silmad peas ei pööritaks. Just nii kehv jooksja ma siis olingi.

Õnneks võttis mu sisemine jooksutüdruk lõpuks jalad alla ja sundis mind minema esimestele jooksuringidele. Tulid esimesed 5, 10, 15, 21 ja lõpuks ka 42,2!!!! km. Täiesti uskumatu milleks ma tegelikult võimeline olen!  

Alustame siis tegelikult ikkagi algusest!

Reedel tegin veel oma viimase tööpäeva ja ootasin ärevusega Siimu kõnet, mis annaks vastuse sellele, kas ta saab Kuperjanovist linnaloa või mitte. Õnneks kõne tuli, aga nagu ikka olid kõik bussid välja müüdud!! Ja suurt rolli busside täituvuse üle mängis ka kurikuulus SEB sügisjooks ja maraton. No tere-tore, mõtlesin, et Siim ei saagi Tallinnasse ja oleksin pidanud maratonile üksi vastu minema.
Õnneks sai ta ühe teise sõdurpoisi autosse, mis võttis suuna küll Rapla poole, kuid Siimu nimel olin ma õhtul valmis isegi Võrru sõitma!

Laupäeval koostasin endale nimekirja asjadest, mis oli veel vaja enne maratoni korda ajada. No näiteks tahtsin ma otsida kindlasti ära oma numbrimärgi ja osta apteegist vaseliini, et ennast enne maratoni sisse mökerdada. (See tuli mul õnneks hästi välja)
Pool päeva vaevlesin ka mingis tobedas peavalus, mis ei lasknud üldse rahulikult elada. Aga noh, see õnneks sundiski mind natuke pikutama ja puhkama.

Õhtul veel tegin ühe võistluseelse soojenduse ehk  3km rahulikus tempos+ 1000m maksimaalset kiirendust + 10 mini sörki. Lõpuks sain taas koos Siimuga joosta ja nii mõnus oli, kuid ta ei saa aru sellest, et maksimaalse kiirenduse ajal ei lobiseta. :D Nii pigistasingi ta sellega tühjaks nagu sidruni. Jooksin seda kilomeetrist lõiku 4:16 tempos.
Pärast jooksu hakkas minu õige võistluseelne süsivesikute laadimine. Kui tavaliselt korraldatakse selleks puhuks nn. "pasta-party'sid", siis mina teen alati kõike väikese vimpkaga ja tegime Siimuga hoopis ühe mehise "sushi-party". Olin juba kõik materjali enne Siimu tulekut valmis varunud ja jäi üle vaid rulle vorpima hakata. Mina rasvadega priisata ei saanud ja sushi vahele läks lahjem kraam kui Siimu omadele (siiski olid super maitsvad!) PS! Kes retsepti tahab, siis andke teada, eks! :)





Magama suutsin jääda alles 11 paiku ja uni oli oiiii kui magus! Käisin veel öösel korra vetsus, sest eelnevate päevade pidev vee joomine andis korralikult tunda. 
Muidugi olin suutnud ka 1,5-2 nädalat enne maratoni hankida endale mingi väiksema põiepõletiku, mille pärast mu selg üleeelmisel nädalal jõhkralt valutas ja nagu teate, siis põiepõletiku tunne pole ka just kõige parem. On nagu vaja vetsu minna, aga samas midagi ei tule ka! No ühesõnaga: KOHUTAV!

Muidugi ei lasknud ma sellest ennast häirida ja hoidsin isegi oma varbad pihus, et maratonil tunda ei annaks.

Maratoni hommikul 5:30 tegin hädiselt oma "luugid lahti" ja hakkasin putru keetma. Vaatasin üle ka veel oma võistlusvarustuse, mis nägi välja täpselt selline:



Taaskord valisin jooksuks oma ülimugava Crafti jooksusärgi, 
vanad Nike püksid, sest uued hakkasin hõõruma, oma imelised Zero Point kompressioonpõlvikud, mis saatuse tahtel suutsid ka 3 päeva enne maratoni kanna koha peale katki minna. :D No jess!
Muidugi ma uusi sokke ostma ei hakanud, sest praegused ajasid ka läbi ja uutega oleks liiga riskantne minna ka.
Geelidest osutusid taaskord valituks mu lemmikud SiS geelid, mille tellisin ma superhea hinnaga sporditoit.ee e-poest ka! 
Jooksutossudest jäid siiski valikuks mu Adidase kaunikesed, mis on super-hea minekuga ja mega mugavad. Minu arust isegi paremad kui mu Saucony'd. Lisaks lähevad need ideaalselt mu "kostüümiga" kokku.
Enne võistluspaika jõudmist jõin veel ühe Statoili piparmündikakao ja sõin Eat Naturali müslibatooni, mis mulle saateti. Aitäh, Eat Naturali tiim! :) 


Koha peal ostsin veel endale viimasel hetkel Sportlandi telgist ühe valge nokamütsi, sest mu enda roosa tundus liiga paks, aga samas ilma nokamütsita oleks läinud higi vastikult silma ja see ei ole kõige meeldivam tunne. Tegin selle riski ja läksin maratonile täiesti uue riideesemega. 
Vahetult enne starti otsustasin loobuda oma geelivööst, sest see oli nii vastikult raske ja segas mind lihtsalt täiega. Võtsin kätte kaks geeli ja Siim lubas mulle esimese ringi lõpus ulatada ka järgmised kaks. Õnneks oli ka rajal geelipunkt, kust sain endale kohe mitu geeli kaasa ka haarata.
Geelivööst loobumine oli maailma parim otsus!!


Stardini oli jäänud 15 minutit ja nii liikusingi stardikoridori. Liikusin nahaalselt ette poole, sest nägin enda ees 4:00 ja 3:45 stardigruppi, millega liituda tahtsin.  
Õed Luiged tegid veel soojenduseks kaerajaani ja hakkaski numbrite lugemine pihta!
10..9..8..7..6..5..4..3..2..1... START! 
Seest keeras, aga sellele polnud enam mahti mõelda. Tuli vaid joosta ja oma tempogrupp kinni püüda. Kahjus oli 4:00 grupi ümber nii tihedalt rahvast, et sellest läbi murdmine võttis parajalt aega. Õnneks sain ruttu grupi kätte ja andsin aga minna.


Emotsioon oli mega! Grupis oli nii hea joosta ja jalad aina lippasid. Jooksin kas tempomeistri kõrval või kohe seljataga. Esimesed kilomeetrid läksid lihtsalt ülehelikiirusel. Kuigi 3:45 tempogrupi keskmine kiirus oleks pidanud olema 5:20 min/km kohta, siis meie jooksime stabiilselt 5:11 min/km kohta. Palju naisi meie grupis polnud ja enamasti jooksid mu kõrval punt mehi.

Esimene ring hakkas lõppema ja mu peas vasardas ainult 2 mõtet:
  1.  Peaks ma ometi tempogrupiga koos vastu 
  2.  Loodan, et saan Siimu käest geelid ikka kätte! 
Enne 21 km täitumist leidsin ka üles Siimu, kes seisis oodatust teisel pool teed ja pidin temani jõudmiseks läbi grupi teisele poole ronima. Ma olin sellel hetkel nii kuri, et ninast tahtis ka tossu tulla. Meie dialoog nägi välja selline:

Mina: MIDA SA KURAT SEALPOOL TEED TEED?  
 Siim: Kas sa jaksad veel? 
 Mina: OLE VAIT! 

Olin kohe eriti "sõbralik". Sorry Siimu! Tegelikult olin ma geelide üle ülitänulik! :)
21,1 km läks minu kella järgi lukku 1:49:31 , mis on eelmisest rekordist (01:58:20) 9 minutit kiirem!

Jõudu veel oli
ja püsisin tempogrupis kuni 27nda kilomeetrini. Enne seda juba tundsin eelmistes joogipunktides kuidas põis ei pea sellele vee vaatamisele/joomisele vastu. Nii tegingi 27 km juures "põiekergenduse", kuid tänu sellele jäin ka maha oma tempogrupist. Kuigi käisin vetsus päris kiiresti suutsid jalad hetkega piimhapet täis minna ja kohe oli jooksmine raskendatud. Nendest kilomeetritest alates viis mind edasi ainult tahtejõud!
Kilomeetrid muudkui venisid ja venisid... Teadsin, et mu 15 minutiline varuaeg, mille endale 3:45 grupiga tekitanud olin, hakkas nüüd jooksma ja seda tuli kasutada ära väga targasti. 

Võtsin eesmärgiks joosta järgmisesse joogipunkti ja selle kõndides läbida, et natukenegi puhata. Joogipunktini jõudmine võttis aga alati niii kaua aega, et ise ka ei suutnud uskuda. Tempo oli kukkunud juba 5:55-6:00ni.

Kui joogipunkt oli käes haarasin taaskord natuke apelsini ja vett. Vahepeal suutsin võtta ka lonksu spordijooki, kuid tavaline vesi oli ikka üle kõige! Ühe topsi valasin ka enda peale.

Umbes 29nda kilomeetri peal tundsin kuidas võimust võtsin külmavärinad. No tegelikult olid nad enne ka, aga siis tundsin ma neid kohe võikalt hästi. Hakkas lausa reaalselt külm. Siiski polnud tegemist mitte külma meretuule vaid tavalise ülekuumenemisega. Päike küttis ja must asfalt jahutamisele kaasa ei aidanud.

Siis pani käe mu seljale aga Jaanika elukaaslase vend, kes lausus mulle sõnad:
"See distants on räige!" Noogutasin nõustuvalt ja jooksin temaga koos edasi kuskil 3 km järgmise joogipunktini. Siis suutis tema natuke ees minema minna. (lõpetas ta 2 mini enne mind) 

Jalad olid all nagu puupakud ja ma ei kujuta ette, mis mind edasi viis.
Peas keerlesid mõtted:
  • Kui ma seda alla 4 tunni ei lõpeta, olen ma ikka enda üle nii kuradi uhke! 
  • Appi, kas see maraton ongi nii jube??!!?? Kuidas inimesed saavad öelda, et nad seda naudivad?? Kuidas neil on kahju, et finiš tuleb? 
  • Miks treener ei öelnud, et see nii raske on???
  • Ma pean selle lõpuni tegema! Kasvõi kõndides!!! 
  • Ei tea, kas 4 tunni grupp on juba mööda läinud?? 
  • Jalad palun jookse!! 
  • Ma suudan seda! Maigi suudab, Margit suudab, Karmen suudab! Mõelda vaid, Gätly jooksis 12 kuuga 12 maratoni ja Helemai tegi eelmisel aastal lihtsalt super jooksu! Mina ju tahan kaaa!
  • Ma suudan selle 3 km lõpuni joosta! Maksku, mis maksab, MA EI KÕNNI! 
"Miks ma seda ometi teen?" nägu :D

Viimased kilomeetrid Russalka juurest tundusid mu elu kõige pikemad ja põrgulikumad. Tahtsin kiiremini ja paremini, kuid lihtsalt ei suutnud. Tegelikult kellalt vaadates hakkas samm alates Viru keskusest kiiremaks minema küll. 
Tundsin kuidas viimane geel ja söödud apelsin hakkas mõnusalt üles tulema ja järsku oligi 40ndal kilomeetril üks "ÖAK". No vähemalt hakkas kergem.

Viimaks hakkas pihta see vastik tõus vabaka poole! No nii nõme oli lõpuspurti teha mingil tõusul, mis võttis viimasegi jõuraasu ära. Mõtlesin, et mul ükskõik, mis aeg tuleb.
Siis aga hõikas mu õde kuskilt tänava äärest, et "Mine Helena, sa saad veel aja alla 4 tunni!"



Pärast seda tõmbasin oma jalad kõhu alt välja ja andsin minna! Nii kiiresti kui suutsin. Pilt oli küll eest peaaegu läinud ja silmad ka tagurpidi, kuid joosta ma suutsin. Finiši poole pöörates nägin tablool aega 3:59:..... , jooksin nagu oleks mind ajanud taga suur karu või mõni muu hull loom. Tõstsin käed ja astusin üle finišijoone!
Koperdasin edasi ja hakkasin juba kukkuma, kuid siis nägin Siimu ja haarasin tema käest kohe veepudeli. Tuigerdasin mööda koridori edasi, sain medali kaela ja müslibatooni pihku. 
Järgmisena haaras minust kinni juba Siim ja kõndis minuga natuke edasi.
Musi kinkis mulle kimbu kollaseid roose ja segas mulle kokku ühe šokolaadiga valgusheigi. No parim mees!
Alles siis  jõudis mulle kohale:
MA TEGIN SELLE ÄRA! 
MA JOOKSIN OMA ELU ESIMESE MARATONI ALLA 4 TUNNI!  
APPI, KUI UHKE MA ENDA ÜLE OLEN! 
JÄRGMISEL AASTAL UUESTI! 

Ma olen tõesti enda üle ääretult uhke!
Ja ma olen ka niivõrd tänulik kõigile, kes mind sellel teekonnal toetasid!
Eriliselt kohe tahaks kallistada Siimu, kes tegi ka selle 7 kuu jooksul enamus trenne minuga kaasa ja utsitas mind ka kõige raskematel hetkedel.
Lisaks veel tahan kõige pikemad paid teha oma jooksutreener Taivo Püile, kes minusse uskus ja suutis minust teha just sellise jooksja nagu ma praegu olen.

Eks pärast kodus mõtisklesin pikalt joostud maratoni üle.. 

Kindlasti oleksin saanud parema aja, kui ma oleks viimased kaks kuud rohkem puhanud.
Kui ma poleks teinud joogipunktides kõnnipause, oleksin taas varem finišeerunud.

Aga mis vahe sellel on???

Ma tegin selle ära ja lõpuks jäi minu sisse ainult positiivne emotsioon!

Mõtlesin ka sellele, et äkki need viimased 2 katkestatud jooksuvõistlust olidki nii määratud minema, et anda märku vajadusest puhkuse järele ja et mu maraton veel paremini läheks. 

Minu õnneks: 
  • ei hakanud hõõruma ükski koht
  • kõht ei hakanud valutama ja tundsin ennast hästi 
  • tegin 10 km rekordi (51:48) 
  • tegin 21 km rekordi (1:49:38) 
  • mu tahtejõud midagi erakordset korda saata on meeletult suur!

Kokkuvõtteks: 

Distants: 42,2km
Aeg: 03:59:06
Keskmine tempo: 5:39 min/km 
Koht üldarvestuses: 895 (kokku: 2144)
Koht naistest: 124 (kokku: 514)
Koht NJ vanuseklass: 2 (1 koht läks soomlasele, seega oma vanuseklassis eestlastest 1.koht!)

Mõned keskmised näitajad ka maratonilt, et saaksin ennast veel eriti hästi tunda. 

Eesti maratoonarite keskmine lõputulemus oli 4.02.02, tugevam sugu ehk naised said keskmiseks resultaadiks 4.21.12 ning meesjooksjad 3.56.48.  

Keskmise esmamaratoonari lõpptulemus oli 4.19.51, naistel 4.34.20 ja meestel 4.13.22.

Nende maratoonarite, kes varem seda distantsi juba proovinud olid, keskmised resultaadid olid – 3.55.31, meestel 3.51.41 ja naistel 4.12.57.




Täna võtsin juba ette sõidu Haapsallu, et kooli minna. Jalad on küll päris valusad (eriti trepist alla minnes), kuid see eilne emotsioon on seda kõike väärt! :)

JUHHUUUU! LÕPUKS SAI SEE TEHTUD! *pisaraid silmist pühkides*
Tuleb vaid endasse uskuda! :) 


You Might Also Like

11 kommentaari

  1. elasin nii kaasa sellele tekstile praegu!
    palju õnne, oled tõesti megaaatubli! :)

    VastaKustuta
  2. See ei ole uskumatu, millega sa oled hakkama saanud - see on raske töö ja vaev. Pühendumine, prioriteetide seadmine. Uskumine iseendasse :) Ma ei tunne sind, vaid loen blogi ja jälgin ikka fb vms kohas kuidas läheb ja oled tõeline eeskuju. Ainult edasi tähtede poole!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Prioriteete tuli tõesti meeletult seada ja ka palju selle nimel ohverdada :)
      Iseendasse uskumisega algab kõik :)

      Kustuta
  3. Palju õnne, väga tubli oled. ma pühin ka pisaraid, sest see oli nii armsasti ja siiralt kirjutatud.
    Tahaks ka kunagi maratoni läbida, kuid hetkel on isegi 10 km läbimine mu jaoks saavutus :) aga treenin edasi ehk kunagi kohtume stardis :)

    VastaKustuta
  4. Uskumatu naine. Mõnus postitus. Fantastiline emotsioon! Vinge oled.
    Ei ole kindel, kas mina kunagi maratonile jõuan, aga poolmaratoni teen igal juhul ära. Sulle aga tugev kalli ja patsutus õlale. Vinge!

    VastaKustuta
  5. Super töö, Helena! (Tundus, et mu energiakalli aitas, hehe :D) Väga korralik resultaat esimese maratoni kohta. Nii armas ja emotsionaalne postitus. Kiiret taastumist ka! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Su kallistusest oli tõesti abi! Ja ise ma olen ka nii meeletult rahul endaga :)

      Kustuta

Subscribe