Happy mind. Happy life

23 oktoober

Hei-hei!

Pärast eelmist postitust mu kaalu teemal mõtlesin oma viimase aasta üle korralikult järele.
Lugesin terve aasta blogipostitused läbi ja meenutasin emotsioone. Kurb on tõdeda, et juba viimased aasta olen kannatanud pideva stressi käes. Küll kool, küll töö, küll kaalunumber ja muud isiklikud asjad. Nii hakkas kõik lumepallina veerema, aga praegu otsustasin sellele lumepallile jalaga virutada.



Nii tüüpiline on see, et enne kirjutamist on mul peas tuhanded mõtted ja kui kirjutama asun, siis on kõik need peast pühitud. Proovin siis kuidagi alustada.

Ostukorvi postituse all olnud kommentaarid olid justkui valus, aga karm tõde. Olengi ajanud keha nii stressi, et selle asemel, et midagi ära anda, kogub ta iga viimsetki toiduraasu mida ma söön. Kurb on ka vaadata bikini fitnessi dieedil olevaid võistlejaid, kes söövad ka rohkem kui mina. Teen tööd, et oma kaloraaži taas tõsta ja normaalsusesse tagasi jõuda.
Kuna mu treeningkoormus oli sellel aastal 10x suurem kui eelmisel, siis kurnasin ma sellega hoopis oma keha ära.  Lisaks veel pikad tööpäevad jalgadel ja raamatu tegemisest tingitud magamata ööd. Nüüd olengi punktis, kus edasi vanaviisi minna ei saa.

Üks päev ajasin kleidi selga ja mõtlesin, et lähen kesklinna raamatupoodi. Otsustasin, et seekord jätan auto maja ette ja sõidan hoopis bussiga. Astusin bussist mitu-mitu peatust varem maha ja jalutasin läbi sahisevate lehtede kesklinna poole. Päike paistis ja külm näpistas põskedest. Haarasin endale Caffeinist ühe Pumpkin Spice Latte ja mõtlesin, kui ilus elu tegelikult on ja mis põrgupäralt ma seda siis ei naudi. Ostsin raamatupoest endale Riina Raudsiku "Energiakriisi" raamatu ja kui ma selle õhtul raamatu korraga läbi lugesin, mõtlesin, et miks ma seda varem ei teinud. Jah, autoril on väga palju oma põhimõtteid, mille kõigega ma ka ei saa nõustuda, aga paljud asjad neist on lihtsalt nii kümnesse.

















Toon mõned kohad siia raamatust välja, mis käisid nii täpselt minu kohta. Kindlasti oli seal neid veel, aga

"Inimene jääb haigeks, kui ta saab liiga vähe energiat või on seda liigselt kulutanud. Sellele järgneb immuunrünnak."  
"Seedetrakti seisundist sõltub inimese tervis ja immuunsüsteemi seisund väga otseselt. Võib süüa kõige väärtuslikumaid toide, kuid mitte neid omastada."

Mõtlesin lugeda järgmiseks läbi Rene Bürklandi raamatu "Tark tee terviseni". Tunnen, et vajan natuke teistsugust lähenemist, kui varem.

Paljud soovitasid tõmmata mul piimatoodete tarbimisele väikest piiri ja tunnistan, et tõesti tarbin piimatooteid väga palju. Lisaks hakkasin oma menüüd analüüsima ja leidsin sealt ka liiga palju erinevaid valgubatoone ja pulbreid.

Üritan valida oma menüüd nii, et valgupulbreid ei tarbiks igapäevaselt, vaid maksimum nädalas korra. Lisaks püüan piirata piimatoodete tarbimist. Annan sellele võimaluse, sest ega enne ei tea, kui ei proovi. Olen juba proovinud ka erinevaid taimseid piimasid pudru keetmiseks ja no mandlipiim on super! :)

Ka Rene Bürkland on piimatoodete liigse tarbimise kohta oma sõna öelnud:

"Piim on meil väga palju üles kiidetud ja kasutatav ning piim iseenesest ongi väga hea - ükski toiduaine ei ole halb. Piimatoodete omaduseks on aga see, et nad on hästi niisked ja jahedad. See tähendab seda, et nad toovad meie organismi sisse niiskust, yinenergiat. 
Yin-tüüpi inimesel, kel pidevalt on külm olla, on tihtipeale põrna energia on nõrk ja siis hakkab organismi niiskus kogunema, mis võib väljenduda selles, et kaal tõuseb, võivad tekkida sellised kroonilised eritised, näiteks nohu või naistel valgevoolus, mis on kõik niiskuse sümptomid. Kui nüüd selline inimene liiga palju piimatooteid tarbib, siis ta annab koguaeg organismi niiskust juurde ja põrn ei tule sellega toime. 
Hingamisteede kroonilised põletikud, krooniline nohu või ka osad astma liigid on niiskusega seotud ja piimast tingitud. Ka näiteks adenoidid ja polüübid ninas -need võib kõik ära lõigata, aga kui see niiskus on ikkagi sees, siis nad tulevad tagasi."
Ja no mina olen teada-tuntud kroonilise nohu omaja.

Miks ma sellest stressist siis räägin nagu kõige suuremast kurjajuurest?

Stressiolukorras vabaneb neerupealsetest esmalt noradrenaliini, nnim „võitluse hormooni“ ning stressi jätkudes ja kontrollitunde puudumise puhul vabaneb rohkelt adrenaliini, mis on seotud ärevustunde ja põgenemisreaktsiooniga.
Pideva stressiseisundi puhul hakkavad neerupealsed tootma ka kortisooli, mille ülesanne on vabastada keha varudest glükoosi ja rasvhappeid, et lihased saaksid stressisituatsioonis toimimiseks energiat.
Kortisooli rohke eritamine viib söögiisu suurenemisele, sest kortisool on seotud nii psühholoogilise stressi kui nälja tekkimise mehhanismiga.
Stress tõstab südame löögisagedust ja paneb selle tugevamalt kokku tõmbuma, samuti vabaneb verre rohkem rasvhappeid. Lisaks soodustab stress rasva, eriti vistseraalse (siseorganeid ümbritseva) rasva moodustamisele ka kudede lagunemist ja pärsib immuunsüsteemi, soodustades niimoodi haiguste teket.

Minu jaoks tekitab kõige rohkem stressi see, et ma võrdlen ennast alati teistega. Instagramis vilguvad fitness võistejate pildid. Pinterestis viskab ette koguaeg nende "ideaalsete" ja trimmis kehadega neiusid. Ja siis vaatan end peegli ees ja mõtlen, et miks küll mina pole selline, hoolimata kõigist pingutustest.
Ja siis on mul kinnisidee alati hea välja näha, sest siiani olen kinni paranoias mida küll teised minust arvavad.

Peep Reinart kirjutas ka ühe väga mõtlema paneva artikli Fitness.ee lehele, mis on küll suunatud otseselt praegustele fitnessi võistlejatele, kuid mina tundsin ennast väga ära. Loe seda postitust SIIT! 

Ja teate, sellel samal õhtul hakkasin ma uurima, kuidas ma saaks lõpuks oma stressitaset hakata alla viima ja lõpuks normaalselt elama hakata.
Kuna ma varem polnud joogat proovinud, siis otsustasin sellega nüüd algust teha. Minuga lõi kampa Bikram Yoga Tallinn, kus ma järgmised kaks kuud hakkan regulaarselt treenima nii oma keha kui ka vaimu.

Homme on juba esimene trenn ja siis räägin teile sellest pikemalt, mida see jooga endast kujutab ja kuidas mul läks.



Tegelikult tahtsin selle pika postitusega jõuda selleni, et tegelikult olen ma ju ilus ning mul ei ole vaja võrrelda ennast igal hetkel teistega. Ma ei pea olema samas vormis nagu fitnessi võistlejad või sama peenike nagu modellid. Tahan lõpuks elada enda, mitte teiste heaks! Ja olgu iga mu päev positiivne ja tore.   Tahan tunda rõõmu väikestest asjadest ja edusammudest! 


























You Might Also Like

12 kommentaari

  1. Ootan huviga sinu muljeid Bikram joogast. Ostsin ise nende 10 päevase kaardi ja plaanin ka varsti sinna trenni minna. Nii et võib olla satume isegi millalgi ühte tundi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Annan sulle kindlasti tagasisidet :) Tule siis tervita, kui samasse trenni satud :)

      Kustuta
  2. Ma mingit sellist postitust sinust ootasin! Elagu positiivsus ja rahulolu! ��

    VastaKustuta
  3. Nii ilus postitus! Ma olen väga uhke Sinu üle.
    "Ma ei pea olema samas vormis nagu fitnessi võistlejad" - kui Sa vaid teaksid, millised toitumishäired seal taga sageli on ning kuidas noored naised oma organismi kurnavad. See on see, mis lavalt välja ei paista. Seega usun, et Sinu eesmärk olla õnnelik, tubli ning tegus on lihtsalt nii eluterve.

    VastaKustuta
  4. Muidugi. Sa oledki ilus! Ega see ei tee inimesest iluduskuningannat kui tal on võimas sixpack, tuharalihas või biitseps. Me kõik ei peagi tegelema fitnessiga ja see on OKEI. Päriselt, minu jaoks on see kogu fitnessi teema üle mõistuse juba, muud ei näe kui proteiinipulbreid, valgubatoone ja treeningsaali pilte. Olin 2 aastat tagasi samasugune trennihai, sain oma ihaldatud sixpacki kätte, aga pidin loobuma nii paljust, sest olin nii kinni selles kõiges ja samamoodi võrdlesin ennast teistega, kuniks väsisin, väsisin sellest nii, et sain omale toitumishäire, mis tõi mulle kolinal selle kaalu kõik tagasi. Umbes aasta ma jändasin sellega, kurb oli olla, sest iga jumala kord ma mõtlesin, et aitab ülesöömisest, ma hävitan ennast nii, see kestis seni kuni ma lihtsalt loobusin olemast täiuslik, kuni ma lasin sellest kõigest lahti, kuni ma enam ei sundinud ennast ja ma olen nii õnnelik, et seda siin kirjutades läheb silm niiskeks. See oli kohutav nõiaring, sest olin kavas kinni ja nv patustamine läks ülemõistuse käest. Ma vaatan ja ikka imetlen neid fitness tädisid aga tänan ei, ma saan jälle normaalselt olla, et ma ei mõtleks, mis ma täna söön, sõpradega ei saa koos kooki süüa kohvikus, mis harjutusi ma täna teen jõukas jne jne jne. Muidugi on natuke kurb vaadata oma vanu pilte, aga ma olin siis sisemiselt rahutu ja õnnetu ja tüütu inimene oma trenni-ja toitumis juttudega. Olwn leppinud, et olen pehmem ja kui ma aus olen, siis jõutrenni ma ei teegi praegu enam, sest see kogemus lükkas mu eemale sellest kõigest. Igapäevaselt ma tean küll enamvähem nüüd kuidas toituda ja üritangi paremaid valikuid teha, sinna eksib ära ka vagest kooki ja kommi ja mul ükskõik. See ei ole kerge, üks asi on endale tunnistada, et nüüd on mul miskit viga ja see ongi esimene samm, nüüd pead andma aega oma meelele ja hingele sellest lahti lasta. Fitness pole elu, mõni on õnnelik seda tehes, mõni mitte. Elu on ilus ja sul on nii palju muud, mis teeb sind eriliseks, keskendu sellele��

    VastaKustuta
  5. Muidugi. Sa oledki ilus! Ega see ei tee inimesest iluduskuningannat kui tal on võimas sixpack, tuharalihas või biitseps. Me kõik ei peagi tegelema fitnessiga ja see on OKEI. Päriselt, minu jaoks on see kogu fitnessi teema üle mõistuse juba, muud ei näe kui proteiinipulbreid, valgubatoone ja treeningsaali pilte. Olin 2 aastat tagasi samasugune trennihai, sain oma ihaldatud sixpacki kätte, aga pidin loobuma nii paljust, sest olin nii kinni selles kõiges ja samamoodi võrdlesin ennast teistega, kuniks väsisin, väsisin sellest nii, et sain omale toitumishäire, mis tõi mulle kolinal selle kaalu kõik tagasi. Umbes aasta ma jändasin sellega, kurb oli olla, sest iga jumala kord ma mõtlesin, et aitab ülesöömisest, ma hävitan ennast nii, see kestis seni kuni ma lihtsalt loobusin olemast täiuslik, kuni ma lasin sellest kõigest lahti, kuni ma enam ei sundinud ennast ja ma olen nii õnnelik, et seda siin kirjutades läheb silm niiskeks. See oli kohutav nõiaring, sest olin kavas kinni ja nv patustamine läks ülemõistuse käest. Ma vaatan ja ikka imetlen neid fitness tädisid aga tänan ei, ma saan jälle normaalselt olla, et ma ei mõtleks, mis ma täna söön, sõpradega ei saa koos kooki süüa kohvikus, mis harjutusi ma täna teen jõukas jne jne jne. Muidugi on natuke kurb vaadata oma vanu pilte, aga ma olin siis sisemiselt rahutu ja õnnetu ja tüütu inimene oma trenni-ja toitumis juttudega. Olwn leppinud, et olen pehmem ja kui ma aus olen, siis jõutrenni ma ei teegi praegu enam, sest see kogemus lükkas mu eemale sellest kõigest. Igapäevaselt ma tean küll enamvähem nüüd kuidas toituda ja üritangi paremaid valikuid teha, sinna eksib ära ka vagest kooki ja kommi ja mul ükskõik. See ei ole kerge, üks asi on endale tunnistada, et nüüd on mul miskit viga ja see ongi esimene samm, nüüd pead andma aega oma meelele ja hingele sellest lahti lasta. Fitness pole elu, mõni on õnnelik seda tehes, mõni mitte. Elu on ilus ja sul on nii palju muud, mis teeb sind eriliseks, keskendu sellele��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, kallis Triinu! Nii hea, et sa kirjutasid ja oma kogemust jagasid. :) Loodan siis südamest, et me mõlemad elame kord maailma kõige õnnelikumat elu. :)

      Kustuta
    2. Tegelikult on ÕNN su kõrval, lihtsalt märka seda ja tunne sellest rõõmu!!! Kõik saab alguse meie mõtlemisest, ära kiirusta, lihtsalt lase minna oma muredel. Naudi elu, see on parim mida teha saad. Täislik tuharalihas ei tee inimest õnnelikuks kui seesmiselt oled katki. Vaata kui palju sa oled juba saavutanud, oma raamat, õpid omale meeldivat elukutset ja mis tähtsaim, su kõrval on inimene, kes sind armastab :)

      Kustuta
  6. Hei!

    Ma olen sinu nö sussides olnud :)
    Olles ise kunagi bikiini fitnessis võistelnud ja üsnagi edukalt - leidsin ma end pidevalt ennast võrdlemas nii praeguste võistlejatega kui ka oma tippvormiga. Seejuures unustasin, kuidas selle tippvormi saavutamine mind kurnas ja miks ma enam seda ei tee - seesama stress!!! Minu kinnisidee pidevalt ennast tippvormiga võrrelda ja selle poole püüelda oli juba vaikselt haiguslik. Ühel hetkel viskas mul täiega üle - unfollow'isin kõik välismaa fitnessistid, sain aru, et jõusaaliga on pikemat aega love-hate relationship mistõttu ka sealt võtsin pikema pausi. Ma ju tean, et ma olen tervisliku elustiiliga - mida ma siis stressan kogu aeg selle üle?
    Nüüd olen paar kuud tegelenud hoopis teise spordialaga, mis pole sugugi vähem raske aga oi kui äge ja kaasahaarav. Ja esimest korda elus mulle meeldib see pilt, mis mul peeglist vastu vaatab! Jah ta pole nii kuiv, kaal on ka ca 5-6kg suurem - aga pilt on nii ilus! Terve, tugev, kergelt lihaseline ja mis kõige tähtsam - õnnelik inimene! Ma üle pika aja meeldin endale nüüd ja praegu, selles hetkes, just sellisena nagu ma olen. Üks stressiallikas kohe vähem ja keha käitub ka ilusasti :)

    VastaKustuta
  7. Olen käinud Rene Bürklandi juures nõelravis ning konsultatsioonidel, kui olin pikalt haige ning tervenemist kuskilt ei paistnud. Sain palju targemaks ning mõistsin, mida endaga valesti tegin (tol hetkel liialt trenni, vähe und, liialt vähe sooja toitu ning kiire eluviis). Muutsin enda elustiili ning toitumist ja enesetunne läks aina paremaks, peagi olin terve ning igati endaga rahul. Lugesin läbi ka tema esimese raamatu ja üritan ikka seal antud juhtnööride järgi toimida. Igatahes, Bürkland teab, millest räägib ning mina usaldan täielikult tema öeldut/kirjutatut :)

    VastaKustuta

Subscribe