Tuju ühe hetkega 10st 0ni

03 november

   Mõtlesin pikalt, et kas kirjutada või mitte, sest tuju on reaalselt alla poole igasugust arvestust. Vahepeal juhtub ka neid päevi, kus tahakski pea padja alla panna ja lihtsalt nutta.

Hommikul ärkasin super hea tujuga. Tegin silmad automaatselt kell 7 lahti ja unelesin veel tunnike voodis, keetsin kohvi ja vaatasin peeglisse öeldes: "Täna tuleb hea päev!". Aga ei tulnudki. 

Käisin teisipäeval töövestlusel ühes kohvikus, sest Skuupiga on hetkel hooaeg läbi ja kuidagi peab ka ennast ära elatama. Siimu ju enam ei ole, kellega rahakotti jagada, seega kõik kohustused on minu peal. 
Igatahes, enda arvates läks mul vestlus kenasti ja tundus, et ka mina sobisin neile. Kohvikus oli samuti salatibaar ja natuke tervislikum menüü kui mujal. Töö samuti esmaspäevast reedeni, mis on ka lihtsalt ideaalne. Omanikud lubasid mulle kolmapäeval tagasi helistada ja teatada siis oma otsusest. 
Eile õhtul jõudsin ka Jääääre kontserdile, mis tegi õhtu lihtsalt täiuslikuks. Kohvikust helistati mulle kontserdi ajal, aga kahjuks ei saanud sel hetkel vastu võtta. Nii nägingi täna hommikul hoopis emailis kirja. 

Vastus oli negatiivne! Põhjenduseks see, et oman liiga palju teadmisi, oskusi ja energiat, mida seal rakendada ei saaks. Seega nad arvasid, et mul hakkab seal igav.  Mis saaks olla veel nõmedam põhjus mitte tööle saamiseks, kui see, et sa oled töö jaoks liiga hea. Aga mulle oleks tõesti meeldinud ja miks ma ei või klienditeenindaja olla?? Samahästi võib ju doktori kraadiga inimene koristajaks kandideerida, kui talle tõesti meeldib koristada. No ikka täiega rikkus tuju ära. Mitte see, et ma sinna tööle ei saanud, vaid see, kuidas sind kiidetakse taevani ja siis virutatakse lihtsalt jalaga. Sel hetkel mõtlesin, miks ma seda siis kõike teen, kui ma isegi tööle ei saa. Kurat küll.

Ja siis ma istusin siin 1-toalise korteri nelja seina vahel, täiesti üksi. Nagu alati. 
Kui te arvate, et ma olen ülisotsiaalne ja mul on Tallinnas lademetes sõpru, siis te eksite rängalt. Nimelt pole mul viimased 3,5 aastat olnud peale Siimu Tallinnas ühtegi sõpra, kelle poole pöörduda kui olen kurb või kellega koos kohvile minna või niisama juttu rääkida. Jumal tänatud, et minu ellu tulid Skuupi-tüdrukud, aga nendega ei suhtle ma ka täiesti igapäevaselt. 
Ja nii ma olengi siin Tallinnas täiesti ihuüksi ja kurb. Suvel, kui Siim sõjaväkke läks, siis matsin oma üksinduse natuke Skuupi ja muu töö varju, sest nii palju oli tegemist, aga praegu on kätte jõudnud just see moment, kus pole hetkel ka tööd ja siin ma olen.  

Igatsen taga aega, kui Võru kodus sõpradega teeõhtuid korraldasime ja lauamänge mängisime. Nüüd näen neid ainult kord paari kuu jooksul ja ma olen sellest elust nii ära kõrvaldunud, et ei oska enam isegi midagi rääkida. Nemad elavad Võrumaal üht ja mina siin Tallinnas teist elu. Oeh, kui väga ma neid igatsen. :* Musid ja kallid teile, Kerli ja Laura ;* :*

Seega vaatan alati kadedusega sõbrannasid, kes kohvikus maailma asju arutavad või õhtuti jalutamas käivad. Mina jälle nutan natuke ja elan edasi. Vot nii see käib.

Ja täna läksin õhtul üksi kinno mingit komöödiat vaatama, lootes, et teeb tuju natukenegi paremaks. No grammigi ei teinud. Ma ei tea, kas mu huumorimeel või naljasoolikas on kaduma läinud, aga viimased korrad olen küll komöödiatega nii pange pannud, et istun kinos tuima näoga ilma naermata. Täna ka ei olnud filmis isegi ühte naljakat kohta, mille üle oleks tahtnud naerda. 

Nii, nüüd sai mu nutt ja hala kirja. Loodame, et homme tuleb parem päev!
Lähen hommikul higistan oma mured joogas välja ja elu läheb edasi. 

Nagu mu ema ütleb:
"Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!"  






You Might Also Like

17 kommentaari

  1. Kas Siim on sõjaväes kevadeni?

    Oleks ma Tallinnas, ma käiks küll sinuga läbi :).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siim saab juuni alguses välja alles :(

      Kustuta
  2. Aga äkki helista nendele Võru sõbrannadele või räägi nendega kuskil chatis. Mind küll aitab see kui ma saan oma sõbrannadele kasvõi chatis rääkida oma päevast. :) Ja pea vastu, varsti on sul Siim ka juba tagasi ja saate iga õhtu koos olla :)

    VastaKustuta
  3. Halbu päevi tuleb ikka ette ja see ei tee kedagi nõrgemaks, oluline on vaid, et madalseisust välja saab ja sina kindlasti saad!
    Need rasked hetked on just need, mis teevad ainult tugevamaks! ''It's just a bad day not a bad life!'' Pea see meeles ja tõesti, keep your head up, sest see on ainus viis kuidas kõigest jagu saab! :) Ja sa oled nii tubli, et sa otsid omale tegevust, käid trennis, kinos, teed asju, mis tegelikult meeldivad. Võibolla polnud see filmgi niivõrd halb, kui lihtsalt su tuju ei lasknud sul hetkel filmile keskenduda! ;)

    VastaKustuta
  4. Kohati tunnen Sinu jutus sarnasust iseenda eluga. Kolisin nimelt Tartust Tallinnasse 1,5 aastat tagasi. Mul on küll tekkinud siin ka sõpru ja tuttavaid, aga kõige lähedasemad sõbrannad on ikka Tartus. Olen aru saanud, et elad Põhja-Tallinnas, mina ka! :) Niiet, kui vajad inimest, kellega tassike kohvi juua ja jutustada, siis ma olen käpp!

    VastaKustuta
  5. Mina uitan tihti enne või peale tööd Stroomis ringi ennelõunat. Kohvi armastan ka. Kui jutukaaslast otsid, siis kirjuta või joonista :)

    VastaKustuta
  6. Mina võin ennast samuti pakkuda toredaks kohvitajaks! Olen küll su jaoks võhivõõras... Aga mu sõbrannad on aastate jooksul kõik välismaale elama läinud ning nüüd ma mõtlen, 24aastasena.. et kust sõbrannasid leitakse? Võib-olla siis äkki blogidest :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minul samuti enamus sõbrannadest läinud välismaale õppima/seiklema või on oma eludega nii hõivatud,et enam ei leia ühist aega..ning tunnen samuti puudust sõbrannalikust toest ja suhtlusest, seega võin samuti end pakkuda kohvitajaks! :)

      Kustuta
  7. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  8. Ma ei tea kas Sind lohutab see teadmine, miks tööandjad nii ilmselt teevad, et nad ei võta tööle inimest, kes just kui oleks ideaalne - sära, tegus jne. Julgen arvata, et see on seetõttu, et toitlustuses on äärmiselt kõrge voolavus ning proovitakse ikka leida inimesi, kes tingimata ikka jääks pikemaks ajaks kui pool aastat. Olen nõus Sinuga, et meie ajalugu ei näita alati seda, mida tahame täna teha, kuid tööandjad näevad selles punast tuld - seda, et suuretõenäosusega läheksid sa ruttu ära ja nemad oleks sama olukorra ees, kui siis kui nad Su värbasid. Olen ise mitmeid kordi sellise "seina" ees seisnud, kuid usu mind, kui leiad selle töö, kus sul on arenguruumi ja väljavaateid oled Sa ka ise õnnelikum. Tean, et arved vajavad maksmist, aga naudi seda aega seni, tee asju mida armastad - kui kuidagi raha ei tule, siis küll ta kuidagi ikka tuleb ;) Jõudu ja jaksu Sulle Helena.

    VastaKustuta
  9. Näen, et mitmed neiud on pakkunud sulle endale kaaslaseks kohvitama. Kas ei oleks ehk hea mõte teha üks ühine kokkusaamine? Nii mõnigi leiaks omale uue toreda sõbranna :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu arust ka hea idee :)

      Kustuta
  10. Mul on kah maru kahju, et sa nii kaugel oled. Ma sinust küll triljon aastat vanem (ma juba 28), aga kohvitaks sinuga meeleldi. Käiks kinos ja teeks muid trikke.
    Aga, ma arvan, et sa võiksid siit kommentaariumist küll mõne vahva neiuga kohvile minna. Paljudel naistel on sõbrannade puudus ja uusi tuttavaid raske leida. Siis ei oleks igav ka :)

    VastaKustuta
  11. Mina tulen sinuga Stromkale jooksma (jalutama või kohvitama võin ka tulla aga seda on siin juba pakutud ;))

    VastaKustuta
  12. Pakkusin kunagi välja,ootan siiani et ühendust võtad.

    VastaKustuta
  13. Olen vaikselt su blogi jälginud, aga hetkel tundsin end küll ära. Just selles osas, et ei ole kellegagi suhelda. Kolisin Tallinna kuskil 4 aastat tagasi, aga tahes-tahtmata on esiteks juba täiskasvanud inimesel raskem uusi sõpru leida ja ma ise pole ka nii hakkaja, et läheksin kellegi juurde ja ütleks, et lähme kohvitama vmt. Vähemalt mitte esialgu. Eriti viimasel ajal on raske, sest selleaastane talv lihtsalt mõjub kuidagi raskelt ja väsitavalt.

    VastaKustuta
  14. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Subscribe