Jooksujuttu ja muud loba

10 aprill

Jõudsin lõpuks koolist koju ja mugisin endal kõhu mõnusalt täis. Loen siin juba mitmendat blogipostitust jooksmisest, sest nädalavahetusel toimus ju Tartu Parkmetsajooks. Eelmisel aastal avasin ka mina sellega oma võistlushooaja, aga sellel aastal mind võistlemas ei näinud. Ja kui ütlen ausalt, siis 2017. aastal mind jooksuvõistlustel ei näe ka. 

Pärast maratoni sain aru, et on vaja puhata. Käisin sügisel vaheldumisi jõusaalis ja Bikram joogas. Aasta alguses ei teinud ma samuti ühtegi jooksusammu. Asendasin sellel hetkel jooksmise pikkade-pikkade kõnnitiirudega. Kuigi ikkagi  jooksuvõistlused kripeldasid hinges, siis teadsin, et sellel aastal pole mul nii palju aega trennidega tegeleda ja ma tahaksin alati anda endast parima. Minu enesekriitika ei luba lihtsalt võistlema minna halvema vormiga, kui eelmisel aastal. Alguses mõtlesin, et jooksuisu ei tulegi tagasi, aga õnneks leidsin ennast esimese päikesega, jooksutossud jalas, Kopli vahel keksimas. Üks mõnusamaid jookse üle pika-pika aja. Nautisin naeratus näol ja ka pärast jooksu oli tuju lihtsalt laes. Talvel mõtlesin, et võibolla ei leiagi teed jooksu juurde tagasi, aga pärast seda jooksu sain taas aru, miks ma maratonile läksin. 





Sellel aastal võtangi jooksudega vabamalt ning jooksen siis kui selleks tuju/isu. Üritan taas hommikukohvi asendada ühe poole tunnise jooksutiiruga ja pühapäeviti natuke pikemalt väljas ringi sörkida. Võin ka seda lubada, et aastal 2018 olen taas jooksurajal ja plaanis on ka jälle üks maraton läbi teha. Senikaua hoian pöialt Margitile, kes on oma sihikindlusega olnud ammu mu jooksueeskuju. Ja nii tore on näha, kuidas ka tema oodatud tulemused lõpuks tulema hakkavad. Lihtsalt ei tohi alla anda.

Minu emotsioon iga kord, kui jooksuvõistlustest kuulen.


Vahepeal on läinud hullult tegusalt. Üleelmise nädalalõpus avasime ametlikult Skuupiga hooaja ja käisime Tallinna Lauluväljakul Matkamessil. Kahjuks ei saanud halva ilma tõttu karavaniluuki lahti teha ja lõime saali pop-up baari püsti, samalajal karavani väljas köögina kasutades. Sellel nädalavahetusel võid leida meid juba Saku Suurhallist Buduaari turult.
Üleeelmine nädal käis ka mu armas ema Tallinnas külas. Kahjuks jõuab ta külla üliharva, sest puhkust võtta on äärmiselt keeruline. Samuti ei jõua ka mina igal nädalal Võrru. Pigem käin seal juba kord kuus, millest on nii kahju, sest tahaks palju tihedamini koju. Jah, pean siiski oma koduks Võru, sest Tallinn on ajutine peatuspaik minu elus.  

Igatahes käisime emaga pikal shopingutuuril, kinos ja Ribe restoranis 7-käigulist õhtusööki nautimas. Tegelikult oli tore mul endal ka võtta paar päeva vabaks ja lihtsalt olla. :)










Ema-tütre hommikusöök




Nädala sees tegime Skuupiga jälle hoogsalt cateringe ja nädalavahetusel võtsin suuna taas Võru poole. Minu jaoks jäävad nädalavahetused alati nii lühiksesks, sest reede õhtul jõudsime õega kohale alles kell 10. Laupäeval sahmisin Võrus ringi ja tegin esimese tiiru oma rulluiskudega. Pühapäeval jõudsin teha hommikul väikse jooksutiiru ja oligi juba asjade kokku pakkimise aeg. Heameelega oleks jäänud pikemaks, aga pidin täna Haapsalus käima psühholoogia eksamit kirjutamas. Homme sõidan taas 2ks päevaks Võrru. Hullumeelne sõitmine, aga kui vaja, siis vaja. Nimelt lähen kolmapäeval Võru Noortekeskusesse rääkima tervislikust toitumisest ja teen neile väikese töötoa ka, kus meisterdame ise salateid.
Äkki oskate teie nõu anda, millest lastele tervisliku toitumise koha pealt rohkem rääkida ja tähelepanu pöörata, sest ma ise ei ole päris kursis, millised harjumused praegu koolilastel on. 




BeFit konkurssiga läheb üle kivide ja kändude. Mõni päev on ideaalne olla ja peegelpilt meeldib ka. Samas proovin selga riideid, mis selga ei lähe ja tuju kukub jälle nulli. Trennidega olen ilusti mäel ja õnneks olen toidu osas teinud ka normaalseid valikuid, kui kõike trackida ei jõua. Siiski erilisi muutusi ma siiski näinud ei ole. Pihalt oli 2 cm läinud, kuid ma arvan, et seegi on juba täna paistetusega tagasi tulnud. 


Aga kuu läheb nagu nii hullu kiirusega, et jälle on päevade alguseni nädal ja kõht on taas üleni paistes ja valutab.  Ja iga kord viskab enne päevi ja nende ajal kaalu naksti vee arvelt juurde 1-3 kg. Selline "1 samm edasi, 2 sammu tagasi" tunne on.  Mul ongi vist kuus 1 nädal, kus paistes pole ja ennast normaalselt tunnen. Naiste elu on ikka maru raske ma ütlen. Ja ei oska seda kuidagi leevendada ka, vahel ongi selline tunne, et alles ju olid päevad, kuidas juba uuesti.

Igatahes tuligi selline igasuguse loba postitus, sest mõistus on juba päeva lõpuks väsinud ja mu geniaalsed mõtted, mida tahtsin kirja panna, on kõik korraga läinud. Nii tüüpiline. Peaks vist kuhugi märkmikku hakkama kirja panema mõtteid, mis mul pähe turgatavad, et need ikka blogisse ka oma tee leiaks. 







You Might Also Like

1 kommentaari

  1. See ei ole normaalne "naise elu", et ainult 1 nädal kuus ei ole paistes tunnet. See kõlab sedamoodi, et kehas on pidevalt mingi põletikuline protsess ehk kortisool on üleval. Soovitan sul kortisooli kohta lähemalt uurida. Selle kõrge tase on ka üks põhjusi, miks trenni tehes ometi alla võtta ei õnnestu, sest selline karmipoolne trenn kütab ka kortisooli veel rohkem üles. Kehal ja ka vaimul on puhkust vaja, lihtsalt niisama (ja üksi) olemise hetki. Mul on olnud sarnane probleem ja mind aitas liha tarbimise vähendamine ja elu rahulikumalt võtma hakkamine ;)

    VastaKustuta

Subscribe