Mõtisklused hommikuselt metsatiirult

14 september

Alustan sellega, et käisin täna hommikul peale pudru sisse kühveldamist natuke kõndimas. Käisime eile J'ga Liina Steini ateljees kleite ostmas ja siis jätsin auto tema töö juurde, et saaks koos ühe autoga minna. Kuna TTÜ Tehnopol on kodust kuskil 1-2 km, siis mõtlesin, et lähen täna sellele jala järele. Mõeldud-tehtud. 1-2 km asemel kõndisin hoopis 10, sest avastasin natuke Harku-Nõmme terviserada ja meel tahtis ka värskendust.  

No igatahes ühel hetkel olin jõudmas oma suunaga Nõmme poole ja metsavahel toimus kehalise tund. Lapsed jooksid keel vestil, mõni hoidis oma roiete alt kinni, sest südame alt pistis mõnuga, mõnel olid silmad peaaegu tagurpidi. Kõike selleks, et mingis täiesti debiilises tempos metsa all ringe joosta ja samal ajal mitte olla kõige halvem ja viimaseks jääda. Õpetaja vaatas seda kõike rahumeeli pealt ja see täielik absurdus ongi kehalise tund. Pole ime, miks kõik kehalise tunde vihkavad. 

Mul oli kui täielik flashback, sest meie põhikooli kehalise tunnid olid täpselt samasugused. Etteantud ühesugused standardid kõigile, mis tümitas su igasuguse enesehinnangu, kui ei suutnud joosta sama kiiresti kui klassi kõige kiireim tüdruk. Kui praegu mõtlen, siis see aeg, millega pidime 500m jooksma, samas tempos jooksevad lõike kogenud jooksjad. Koguaeg vasardas peas mõte sellest, et ma ei taha jääda jooksuringi ajal viimaseks, sest siis olen hale ja nõme ning ei saa millegagi hakkama. Ja niikuinii õpetaja arvab, et ma olen halvem kui teised, sest pikkust oli 20 cm rohkem ja kaalu samapalju. Iga kehalise tund lõppes minu jaoks kurvastusega. Muidugi välja arvatud juhul, kui sai mängida võrkpalli, sest selles sain natuke hiilata ja tunda ennast väärtustatuna.   

Täna neid samu lapsi vaadates tundsin justkui seda kõike uuesti ja ma tean nii hästi mida ka nemad tunnevad. Ja siis me imestame, miks lastel on enesehinnang madalam kui muru ja kust algab enda võrldemine teistega. Me ju ei saa panna kõiki inimesi samale pulgale. Iga keha on erinev, iga inimese sportlik vorm on erinev, iga inimese vaim on erinev. Miks me tahame siis olla kõik samasugused? Miks hinnatakse kõiki ühe standardi alusel?
Ära mõõda oma arengut kasutades teise inimese joonlauda

Lapsed peaksid nautima liikumist, mitte kurvastama selle üle, et mõni teine on klassis kiirem. Igal ühel on omad tugevad küljed, mis on tunnustust väärt, miks peab esile tooma seda, et laps ebaõnnestus ja on aeglasem/halvem, kui õpetaja paika pandud hindamiskriteerium.  Kehalise tund peaks just kaasa aitama liikumise edendamisele, mitte tõukama lapsi spordist veel kaugemale ja kaugemale. Miks ma siis ei imesta, et õhtul istutakse ainult arvuti taga ja teleka ees, ning kuidas ülekaal kukil on.

Kui juba lapsepõlvest hakkab selline võrdlemine pihta, siis ma ei imesta, miks ka paljud täiskasvanud madala enesehinnagu all kannatavad. Enda võrdlemine jätkub nii sotsiaalmeedias kui ka spordisaalis.
Me ei saa olla lihtsalt kõik ühesugused!!

Ja ma olen pool elu püüdnud kogu seda madalat enesehinnangut kompenseerida kõige muuga. Kogu see ülim saavutamisvajadus siiski haiget saamise tagajärg. 

Palun ära võrdle ennast teistega! See kui sina ei jõua joosta maratoni või jooksed 10 km 1h asemel 1,5 h ei tee veel sinust halvemat jooksjat. Või kui sinu lihased ei punnita välja nagu mõnel teisel, ei tähenda seda, et sina jõusaali ei kuulu. STOP! Ole sina ise ja tee kõike ainult enda jaoks, mitte teistele! 

Ja teate, mida ma tahtsin eelmisel aastal peale maratoni lõpetamist teha? Saata oma põhikooli kehalise õpetajale sõnum. Ta oli ühtlasi ka mu klassijuhataja.
Kirjutasin mustandigi valmis, aga kahjuks oli tema number telefonist kadunud. Mustandis seisis kiri:
"Jooksin just maratoni alla 4h! 42,2 km jooksu! Säh sulle kolmede eest, mis ma põhikoolis 500m jooksus alatihti sain"


You Might Also Like

10 kommentaari

  1. Aitäh selle postituse eest!

    Ma olin küll muidu sportlik (ka siis, kui ülekaaluline olin), aga jooksmine lihtsalt ei sobinud mulle, ei sobi siiani. See lihtsalt pole minu jaoks. Ma olin alati nii vastikus ärevuses, kui mingid jooksutestid ees ootasid and as I said, ma olin muidu ikka pigem klassi eesotsas oma sporlikkusega. Mida siis nö nõrgemad veel tundma pidid. :( Aga ma tean, et olen üsna hea jõutrennis ja saan seda isegi teistele juhendada. Me olemegi erinevad ja seda peab arvestama, ka juba kooliajal!

    VastaKustuta
  2. Word! Ma polnud küll klassis kehv jooksja, aga mind niivõrd ärritas, kuidas õpetaja ei näidanud meile kunagi KUIDAS joosta. Lisaks olid enamus tunnid täpselt samasugused, võimleme, 4 pargiringi, paar olematut venitust ja kooli tagasi. Iga jooks, mis tuli teha aja peale, seal oli mul lõpetades veremaik suus. Nii ei tohiks olla. Ma ei kujuta ette, palju õpilasi on spordist eemale hirmutanud just kehalise kasvatuse tunnid :( Efekt peaks olema vastupidine.

    VastaKustuta
  3. Tundsind end täpselt ära. Iga kehalise tunniga päev oli kui õudusunenägu.. meil oli klassis palju heas füüsilises vormis jooksjaid ja lapse loomulik reaktsioon on elu eest hingeldades kuidagi sammu pidada, kuigi juba teadsid iga kord ette, et lõpetad viimasena (pärast seda, kui pistma hakkab). Mingist tehnikast või isiklikele piiridele tähelepanu pööramisest polnud kunagi juttu, kehalise õpetajad kogu aeg vahetusid ja pidi uuesti selle häbitunde igaühega läbi elama. Jumal tänatud, et ma praegu suudan endale sobivat füüsilist pingutust ja treeningut nautida.. lapsena lihtsalt arvasin, et "ma ei ole see inimene". Täiesti uskumatu, et käin vabatahtlikult jooksmas pärast sellist asja :D

    VastaKustuta
  4. Nõustun! Esmalt hea, et sa selle sõnumi jätsid saatmata.
    Olen nõus,et juba lapsena tahame ja lausa peame?! andma endast parima, isegi siis kui sind pole kohe emaüsas loodud kõige tublimaks ja kiiremaks, ometigi kodeeritakse seda meie lastele ette. Mina olin algkoolis üks tüüpiline paks ja pikk laps, kes ei jõudnud ei joosta ega muud teha. Kõige selle keskel tundsin ennast ikka väga halvasti. Kuigi 5 klassis pälvisin isegi tublima sporditüdruku tiitli,mis oli osaliselt ka tänu sellele, et minusse on istutatud kohustunne ja tunnist osavõtt. Arvasin, et olen halvem ja see kiidetud esimene parim. Kui nüüd päris aus olla siis olen ma tänulik selle eest, et põhikooli viimases klassis, muutus jooksmine lausa nauditavaks, sest sealne õpetaja läheneski meile kõigile meie omapärade järgi. :) Gümnaasiumis vahetus õpetaja ja olin veelgi rohkem motiveeritud, sest tema nägi minu muutusi ja kiitis mind alatasa(Käisin pea igas tunnis kohal ja võtsin sel ajal ligi 10kg alla)
    Tänapäeva laste kohta võib öelda, et nad juba varasest noorusest on igasuguste trennide, võistlustega ja ringidega nii ametis, et müts maha!

    VastaKustuta
  5. Haaa! Jaa, mina tahtsin ka peale poolmaratoni lõpetamist kehalise kasvatuse õpetajale, kes mind muideks kooli ajal paksuks ja laisaks nimetaski, sõnumit saata. Ja siis sain aru, et tegelikult pole see inimene minu tähelepanu väärt. Ta oli vaieldamatult kõige saamatum pedagoog, keda ma olen kohanud. Ja suutis mind päris pikaks ajaks sporti vihkama panna. Õnneks läks see mööda. Mina arenen, aga see naine on samasugune võhik ja saamatu edasi nagu ta oli 15 aastat tagasi. Kahju on mul vaid kõikidest nendest lastest, kes selliste saamatute õpetajate käe all sporti vihkama hakkavad ja seda valesti teevad.

    VastaKustuta
  6. Kusjuures.... minu lemmik tundoli kehaline :D Kõige kõige lemmikum üldse ja mina olin kehaliseõpsi lemmik ka :P

    Aga tegelikult, mitte et ma otseselt pooldaks sellist surmaga silmitsi seismist, siis tead, kui vähe tänapäeva noored ja lapsed liiguvad ja Kui palju on ülekaalulisi? võibolla sa pole vaadanud, sest sul pole veel lapsi aga minul on kolm... ja vaatan klassis ja lasteaias ja no valus, väga valus. Vanemad on süüdi, et lapsed ei liigu ja nemad ongi need kessurevad hiljem kekatunnis :( Mina enda omadega näen elueest vaeva, et teleka tagant ära saada ja liikuma suunata, see on elukestev töö. Aga samas saan ka sellest kekaõpist aru, kes surnud pilguga lapsi vaatas... Mul on sõbranna kekaõps ja taikka räägib mis vabandusi tuuakse ja mida tehakse, et kekast pääseda, et noh ilmselt see õpetaja oli ka lihtsalt väsinud..... Iagatahes alati on kaks poolt asjal.

    Aga su sms- :D :D

    VastaKustuta
  7. Tahaksin natukene seda kogu juttu kommenteerida õpetaja sesisukohast, sest isiklikult töötan ka õpetajana ja eks koolist ole meil kõigil midagi, mis meeldis ja mis ei meeldinud. Kehalise tundi ei ole ma vihanud kunagi isiklikult. Jah, mulle ei meeldinud ka tunnid, kus põhirõhk oli jooksmisel ja jooksmine ei meeldi mulle siiani, sest tean, et see pole minu jaoks. Sellegi poolest tehakse kehalises ka teisi asju nagu ka ise mainisid nt. võrkpalli, just nende asjade pärast kehaline mulle meeldiski. Eks alati oli kehaliselt aktiivsetel ja spordikooli lastel lihtsam ja eriti pingutama nad ei pidanud. Tulles nüüd õpetaja seisukohta siis neile on ette antud raamistik ja ka hindamissüsteemi ei ole ta isiklikult välja mõelnud (kõik see tuleb ülevamalt poolt). Peaks vist idee poolest käima nii, et iga aastaga peab toimuma areng ja pead saama parema tulemuse kui eelmisel. Sarnaselt nagu sina kirjeldad, et võtab sportimise isu ära võib mõnel õpilasel võtta inglise keele õpetaja ära julguse inglise keelt üldse rääkida ning samuti langeb tema enesehinnang. Kahjuks pole midagi teha, sest õpetaja peab lähtuma oma töös riiklikust õppekavast ja seda ka kehalise kasvatuse õpetaja (õppekava link siin: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1290/8201/4020/1m%20lisa8.pdf#). Ühe asjana juba nägin ka, et II kooliastme lapsel tuleb suuta joosta järjest 9minutit. See on kõik ette antud. Samuti tuleb kõigil teha gümnaasiumis Cooperi teste, sest see on nõutud täpselt nagu on nõutud matemaatika eksam... Saan aru, et sinu hingel on just väga tugevasti kehaline, aga see et sa nüüd suudad maratoni joosta ei muuda seda, mis on olnud, selle sõnumiga ei oleks sa saavutanud ju midagi. Õpetaja ei saa su hindeid nüüd ju enam 5-ks parandada. Usun, et ta oleks sinu üle uhke olnud nagu sa olid ise. Minu arvates võiksid seda vana negatiivset asja hoopis positiivselt võtta, et oled suutnud seda kõike nüüd teha ja andis sulle põhjust pingutada ja saavutamisvajadus pole ju halb, pigem ju ikka hea!
    Lõpuks tahaksin öelda, et ma ei pea ise kehalise ja kunsti ainetes hindelist hindamist õigeks, võiks ju lihtsalt lugeda arvestatud või mitte. Tänapäeval järjest rohkem selle üle ka spekuleeritakse, aga siiani peavad ju õpetajad siiski kuidagi hindeid panema ja andma tunnustust ka neile, kes tegid nt sama ajaga rohkem ringe kui teised.
    Loodan, et minu jutu point jõudis sinuni, et ainult õpetajat sinu haiget saamises on suhteliselt alatu süüdistada, esiteks õpetajaid piirava raamistiku pärast. Teiseks sellepärast, et lastena me ei mõtle, et see on meile kasulik (pigem arvame, et see on täiesti mõtetu ju), vaid teeme lihtsalt ära, kas meeldib või ei. Suuremaks saades mõistame, et keha hea vorm ei tule lihtsalt niisama, vaid tuleb ka selleks ise natuke pingutada ja me teeme asju mingi eesmärgiga ning analüüsime seda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei!
      Tegelikult polnudki mu jutt üldse õpetajate kritiseerimine, vaid asjaolu, et inimesed võrdlevad sageli ennast teistega, olles ise üksteisest nii erinevad.
      Ja ega õpetaja mulle kunagi tegelikult haiget ei teinud, just see võrdlusmoment, kus kõik ühele pulgale pandi.
      Ja kui ma täna neid lapsi jooksmas nägin, siis lihtsalt teadsin hästi, miks nad ei aeglusta tempot, kuigi kõhus pistab ja hingata on raske. Lihtsalt hirm olla teistest halvem.
      Nagu ka postituse lõppu märkisin, siis selle postitusega tahtsin vàlja tuua üksteise võrdlemise, mitte õpetajate töö. :)

      Kustuta
    2. Kehaline ja loovad ained lähevadki sellest aastast mitteeristavaks

      Kustuta
  8. Minul on vastupidine emotsioon kehalise kasvatuse tundidest.

    Lihtsalt üks mõte. Kui laps ei ole matemaatikas või eesti keeles tugev, siis võetakse talle eraõpetaja või peab ta topelt pingutama. Kui jutt läheb aga kehalisele kasvatusele, siis tuuakse põhjuseks "halvad geenid" või "ta lihtsalt ei ole sportlik". Kusjuures kehalises kasvatuses kasutatakse üha enam kujundlikku hindamist.
    Janar Rückenberg on antud teemal korduvalt sõna võtnud, soovitan lugeda. Nt: http://www.fitness.ee/artikkel/1802/jatke-kehaline-kasvatus-rahule

    Üks mõte veel. Nimelt on minul väga halb mälestus saksa keelest, millest tulenevalt oli ka minul pikka aega madal enesehinnang. Miskipärast peetakse sellist asja aga normaalseks.

    VastaKustuta

Subscribe