20 päeva vaikust... või siiski mitte

22 oktoober

Täpselt 20 päeva!! Nagu reaalselt 20 päeva pole ma blogisse oma jalga või õigemini sõrmi tõstnud. 
Oeh kahju, aga tuleb olla täiesti aus, siis ma lihtsalt ei suutnud näpistada oma päevast seda 1-2h, et ennast kokku võtta. Minu jaoks on kirjutamine selline tegevus, kus ma pean olema chillis olekus, võtma kõrvale tee/kohvitassi ja lihtsalt kirjutama. Ma ei suuda kunagi keset päevast möllu kirjutada, või siis kui oleme nädalavahetusel kolmekesi. Tahan võtta hästi palju aega ja keskenduda. 

Nüüd istusin rahulikult diivanile kerra ja saan jutustada sellest, mis vahepeal toimunud on.. 

Pärast viimast postitust, kus olin natuke negatiivselt meelestatud, võtsin hetkeks aja maha ja mõtlesin elu-olu üle. Ja siis ma võtsin ühe reedese päeva, kus lihtsalt vaatasin terve hommiku Netflixi, sõin voodis putru, käisin vannis, koorisin, kreemitasin ja poputasin ennast. Nii hea oli olla pärast. :)  Organiseerisin muidugi ka Omniva tervisenädala asju, aga Skuupiga oli sellel hetkel kõvasti rahulikum olla. Sain natuke rohkem J'ga ka aega nautida ja õhtul lihtsalt olla. Kuigi minu arvates on need 3 nädalat täiesti utoopilisel kiirusel läinud. 

Tegelikult möödusidki mu 3 nädalat Omniva tervisenädala valguses. Ja kui keegi arvab, et töötan Omnivas, siis tegelikult mitte. Omniva palkas mind lihtsalt juba teist korda korraldama tervisenädalat. Seega täielikult projektipõhine töö, mis on samas ülimalt väljakutsuv, aga lahendab korraga ära mu koolipraktika mure ja samas annab nii palju kogemust juurde. Igati äge töö!

Seega pidingi ära korraldama terve nädala nii, et asi mahuks eelarvesse ja kõigil oleks lõbus ja tore. Kutsusin erinevaid koolitajaid rääkima nii toitumisest, stressi leevendusest, energiatasemetõstmisest jne. Mirko Miilits tegi kehaanalüüsi ja aitas näha kaalunumbrist natuke kaugemale. Kati Lehepuu käis veel meditatsiooni tegemas ja mina ise viisin igal päeval läbi 1-2 toiduteemalist töötuba. Tunnen, et see on täpselt see, mida ma sajaga naudin ja tahaksin teha. Mirje vuristas veel valmis üle 400 smuuti, mida me kõigile Omniva peal jagasime.
Olin iga päev hommikust õhtuni Omnivas ise kohapeal, sibasin ringi ja ma usun, et kui mul oleks sammulugeja peal olnud, siis oleks sealt vähemalt 10-20 tuhat sammu täis tulnud. Selle nädala lõpuks oli tunne, et ei taha kontsakingi enam näha ka.

Asja juures oli muidugi kõige toredam see inimeste siiras ja positiivne tagasiside, mis jõudis minuni nii näost-näkku kui ka sotsiaalmeedia vahendusel. Oeh, selline energialaks missugune. Seda oligi vaja, sest päevad olid äärmiselt intensiivsed. Kohe kui õhtul 6-7 koju jõudsin, hakkasin veel ettevalmistusi tegema järmiseks päevaks ja töötubadeks. 

Aga tehtud see sai!!!!

Kleit: Liina Stein

Kas ma selle virvarri keskel siis üldse ka trenni jõudsin teha? 
Teate, ma võtsin julguse kokku ja läksin uuesti jooksma. Päris ausalt ma kartsin hirmsasti uuesti alustada, sest ma teadsin, et ei jaksa enam nii nagu varem ja pean jälle nullist pihta hakkama. Siis avastasin ma Google'i kalendrist sellise vinge asja, et ma saan endale sättida eesmärke ja siis google leiab mu kalendris nendele eesmärkidele oma aja. Eriti mugav on see siis, kui kogu päevakava ongi kalendris kirjas. Nii sättisingi eesmärgiks vähemalt 4 jooksu nädalas ja panin ajalimiidiks 1 tunni, ehk kui ma teen isegi 5 km tiiru, siis jõuan ennast selle tunni aja sees ka pesta vms. Ja ühel hommikul kell 7 tiniseski kalender "Aeg minna jooksma, kas oled valmis?"
J läks 7.10 tööle ja 7.20 olid mul juba jooksuriided seljas ja olin valmis ümber Astangu ringe vurama (ahjaa, avastasin, et mul on siin jumala chill 2,5 km pikkune ring, ehk kui teen neid 2tk on 5 km täis) 
Ja ma ei tea mis mulle sisse läks, et mul selline motivatsioon oli, aga saate te aru, ma läksin hommikul jooksma! Ja oi, kuidas ma seda nautisin. Niisiis üritasingi hommikul ühe jooksu endale päevakavasse sokutada. Ja teate mis, mind ausaltöeldes ei kõigutanud, mis oli mu tempo ja isegi pulsikella ei pannud nendel jooksudel käele. (mul on lihtsal uut vaja) 

Ja ma ei saa mainimata jätta, kui kui väga ma EMS treeninguid naudin. Nädalas korra see 20 minutit võtta on minu lemmikaeg! Eelmisel korral olid impulsid päris tugevad ja suurendasime trenni jooksul järjest kardio hulka, sest kehaanalüüsist selgus, et mul on päääääris suur lihasmass. Räägin selles järgmises postituses lähemalt ka. No ulme trenn oli! Nii nii väljakutsuv ja alati on selline tunne, et ei jaksa lõpuni, aga samas annan endast ikka kõik ja teen asjad ära. See 20 minutit on nii lühike aeg, et harjutused on ka suhteliselt lühiksed, mistõttu ei jõuagi sa enne alla anda. Siiski tunne pärast trenne on selline, nagu oleks 3-4h jõusaalis rühkinud. Mul pole elusees kõhulihased tunda andnud. Ja no nad mul üldse nõrgukesed koguaeg olnud. Samuti plank ja kõhulihastele mõeldud harjutused pole kunagi mu lemmik olnud ja neid ilma impulssidetagi väljakutsuv teha, aga eelmine kord sain isegi koos tugevate impulssidega hakkama. Kohe tunda, et sisemised lihased ka korralikult tugevamaks muutunud. HAF stuudio on lihtsalt nii tänuväärt koht ja täitsa kahju, et neid enne ei olnud leidnud. 

Mu nägu pärast viimast killerit EMS trenni ütleb kõik! Niii rahulolev ja õnnelik.
Ja mitte ühtegi kuiva kohta polnud vist kehal. :)

Ja lisaks kõigele sellele olen ma natuke ka eneseharimise ja iseenda hingega tegelenud. Mul on nii nii hea meel, et mu enesekindlus järjest tõuseb ja tõuseb... Olen aru saanud sellest, et kui kui inimene on enesekindel ja armastab ennast, armastavad teda ka teised. Ja tegelikult ei olegi vahet, mida keegi teine sinust arvab, sest nvn on kuskil inimene, kes on sinust pikem või kellel on sinust suuremad silmad või ilusamad juuksed. Nii oluline on, et sa aktsepteerikisid ennast sellisena nagu sa oled. 

Käisin eile Epp Kärsini koolitusel "Naine, tunne oma keha", mis oli tegelikult Yoni massaaži koolitus. Jah, mõni mõtleb, et mismõttes ma käin sellistel koolitustel, aga minu arvates on iseennast tunda kõige tähtsam. Ja igas mõttes tunda. 
Epp oli vapustav naine! Nii avatud ja siiras ning äärmiselt energiline. Sain nii palju julgust olla selline nagu ma olen. Epp jagas ka ühe lihtsa nipi, kuidas ennast armastada. 

Seisa alasti peegli ees ja leia sealt mingi kehaosa, mis sulle väga meeldib. Ütle seda endale kõva häälega. Nt. "Ma armastan oma tugevaid ja treenitud õlgu." Ja nii iga päev, kuni ühel hetkel avastad, et oled kõik oma kehaosad läbi käinud ja tegelikult armastadki iga millimeetrit iseendast. 
Oeh ja siis ma arvastasin, et ma lihtsalt armastan Kaidi Lauri! Ta peab facebookis oma väikest lehekülge HINGEST RAHUL ja tema sõnavõtud lähevad alati mulle nii korda ja panevad mõtlema kõigile emotsioonidele ja asjadele siin maailmas. Näiteks üks väike lõik ühest loost:

..."Ilu on armastus ja armastus on ilu. Vahet ei ole, kas sa armastad kedagi ja see keegi armastab midagi. Kui ühes inimeses on armastus, siis ta on ilus. Kui sa kedagi armastad, siis sa arvad, et ta on ilus.Vahet ei ole, kas ta on armunud, armastab oma tööd, oma lapsi, oma elu, oma keha, naermist, aeda, toitu valmistada, käsitööd teha, regilaulu laulda, ehitada, pilli mängida, lugeda, luuletusi kirjutada... Kui su sees on armastus, siis su sees on ilu. Ja, kui sa ei näe ilu, siis otsi armastust."... 

Ja siis üks järjekordne lõik jutust, mis mind väga kõnetas.. 

"Aeg on alati üks. Vahe on aja kvaliteedis. Mitte tegevustes endis, vaid nende enda jaoks mõtestamises. Mõnikord me peame tegema asju ja vahel vajame mingi (ebameeldiva) perioodi läbi elamist. Aga me ei tohiks seda teha olevikus elamise hinnaga. Tulevikku ei ole. See tulevik, millest unistame ("kui "see" tehtud või olemas, siis hakkan elama"), on üks hetk see sama olevik, milles praegu elame, sest muus ajasüsteemis pole võimalik elada. Olevikus elamine tähendab reaalselt elu nautimist ka siis, kui kõik ei ole manna la roosa (tean tean, et see on kohvik).Kuidas sa saaksid iga päev ehk täna, homses "tänas" jne mõtestada enda tegevused lahti? Miks sa midagi teed? Miks see töö on sulle vajalik? Millised tegevused seal meeldivad? Mida sa oma kaaslases armastad? Kas saaksid mõningaid asju teha suurema kerguse, tänu, mõnuga? Kui "ei", oled kindel või lihtsalt jonnid? Kui "jaa", siis tee.Küsi endalt, kui tooksid 5% rohkem teadlikust oma tegevustesse, mis siis su elus muutuks?Millised on sinu mure-, rõõmumõtted, mis iga päev nagu varjud su kannul käivad? Kui igatsed rohkem aega veeta oma lastega, tekita see aeg. Kui vajad puhkust, võta see aeg. Kui igatsed oma kaaslasega kahekesi olemist, minge kuhugi. Me saame oma elu muuta ainult midagi tehes.Sinu elu ei ole kellegi teise elu. Sinu aeg ei ole kellegi teise aeg. Kõik, mida sa mõtled, tunned ja teed, on sinu ja sina. Vali targalt. Ela targalt."
Just sellepärast ümbritse ennast inimestega, kes on positiivsed, armastavad sind ja annavad sulle nii palju head energiat. Su elu on su aeg ja jaga seda aega hoolega. Õpi lihtsalt ütlema inimestele, kes su energiat söövad "EI", isegi kui see on valus ja raske. Usu, sa pärast tänad ennast! 
Ja siis ma sain teada, et Kaidil on ka raamat ja nii ma nüüd seda hommikukohvi kõrvale loengi. 



Sai nüüd selline pikk ja karvane postitus. Kõigest natuke. Luban, ma järgmine kord olen hoolsam ja üritan kohe enda mõtted kirja saada, sest tegelikult on paljust rääkida ja tahan ka isegi vahel nõu küsida.
Aga teie ärge unustage seda "SUPER POWERIT", mis teie sees on ja armastage ennast palju palju palju! 






You Might Also Like

1 kommentaari

  1. Armas postitus ja viimane pilt on ÜliKõva (Y) :D

    VastaKustuta

Subscribe