Arvutisaaga ja tulevikumõtteid

10 november

Kohe eriti edev tunne on tänast blogipostitust kirjutada. Uhiuus arvuti on sõrmede all ja sellest klaviatuurist mugavamat pole ma enne proovida saanud. Päris äge! Lõpuks! 

Muidugi ei läinud uue arvuti ost sugugi plaanipäraselt, vaid kõik läks oodatust teistmoodi. Need, kes mu insta-storysid jälgivad (saad seda teha SIIN!), juba nägid, et ühel päeval olin õige äksi täis kogu selle arvutiostu peale. 

Nimelt lasin J'l endale arvuti välja valida, mis oleks piisavalt võimas, et saaks hästi hakkama mu Photoshopi ja Lightroomi jooksutamisega, aga samas ka piisavalt kerge/väike, et saaksin temaga koolis käia ja vajadusel kotti pista.  Mõeldud-tehtud, algselt sai valituks Lenovo Carbon x1, mis maksab uuestpeast kuni 3000 euroni.  Olin oma peas mõelnud välja, et max mida ma arvuti eest välja käiks oleks 900-1000 eur, sest rohkem võimalust lihtsalt pole. Seegi raha oli Omnivas projektijuhtimise tasust kõrvale pandud. 

Leidsime siis poe, kes müüb eelmiste hooaegade läpakaid, mis on vähekasutatud. Sageli neid kasutataksegi ainult kontorites ja siis ühendatakse ka klaviatuur ja monitor taha, seega ühesõnaga välimuselt peaksid justkui uueväärsed olema. Kui J'ga esmaspäeval poodi läksime, siis meie soovitud arvutit seal polnud ja lubati tellida. Ütlesin, et tulen kolmapäeva hommikul järele ja lubasid mulle laost eriti korraliku isendi vaadata, sest ma ütlesin, et mulle on välimus ka äärmiselt oluline. Kui kolmapäeval 45 min peale poe avamist kohale jõudsin, siis müüja teatas mulle: "Me müüsime pool h tagasi teie arvuti just teisele kliendile, sest ta niii palus." Ma olin siis täiesti hämmastuses ja küsisin "Kuidas palun?"

Avaldasin oma pahameelt ja ütlesin, et ka mul oleks seda arvutit kiiremas korras vaja, ning praegune olukord on täiesti vastuvõtmatu. Müüja oli sapsi täis ja lubas tunni jooksul uue laost kohale toimetada. Tunni pärast tuligi kõne poest ja sõitsin taas ühest linnaotsast teise sinna arvutipoodi. 

Kui arvutit nägin, oli see igaltpoolt kulunud, ja üldse mitte selline nagu oleksin oodanud. Tuli ka välja, et tegu on 3a vana arvutiga ja olin enam kui pettunud. Helistasin suures ahastuses J'le, sest tundus, et see nõme arvuti on mu ainus valik, sest selle raha eest ei saaks midagi paremat ka. Ma ju lootsin, et saan poest välja astuda uue arvutiga, aga ei. Ütlesin siis müüjale, et vabandage, aga ma lihtsalt ei ole nõus sellise arvuti eest 800 eur maksma! 

Astusin ahastuses poest välja ja tihkusin natuke nutta, et mul pole normaalset läpakat, kus koolitööd teha, blogida ja asjatada. Siis lohutas J mind, et läheme vaatame siis uuestpeast mõnda teist umbes samaväärset arvutit ja annab mulle kasvõi natuke juurde, et normaalse läpaka saaks. Okei, leebusin natuke ja seadsimegi eile sammud Roccasse. Mõtlesime alguses Hp Spectre või HP Envy peale (1100-1400 eur), kuid nende mõlema protsessorid olid i5'd. Siis tuli meelde, et Klickis olid soodukad ja käisime sealt ka läbi, kuni lõpuks jäime pidama ühe ilusa Lenovo juurde. Kiire protsessor, hea graafika, normaalselt mälu. Lisaks igatpidi keeratav-väänatav ja puutetundlik ekraangi (kuigi see pole oluline). Muidugi ka hästi kerge ja mõnus. Tegi näitajate poolest igati HP lipulaevadele ära. 

Ja teate mis?  Hind oli ka odavam, kui HP'del, sest arvuti oli veel 100 eur alla ka hinnatud. ÕUJEEE! 
Niiet, skoorisin endale Klickist 900 euri eest ülikifti arvuti! Niisiis läksin juba koju Lenovo Yoga 710-14IKB arvutiga. 


Niiet ma olen üliõnnelik, et seal läpakapoes sellele kasutatud isendile "ei" ütlesin. Oleksin vist marudalt kahetsenud pärast seda ostu. 

Ja siis kui ma kolmapäeval selle arvuti pärast tusatsesin, hakkasin ka siis kõige lõpuks mõtlema, mis on see, mida ma oma elult tegelikult tahan ja millega tulevikus tegeleda.
Olin teisipäevasest koolipäevast niivõrd häiritud, et iga korraga tundub Haapsallu sõitmine ühe mõttetum tegevus. Mingit motivatsiooni ennast sinna vedada enam pole.
Pool kooli on juba justkui läbi, aga kõik on ikka veel nii pinnapealne ja ma tõesti ei kujuta ette, mis tööd ma siis hakkaksin peale selle kooli lõpetamist täpsemalt tegema. Tunnen, et kuidagi liiiga lebo on kogu värk, et siis kui isegi natuke õppida antakse, pole mingit tahtmist midagi ära teha. Isegi õppimiseharjumus, kui selline, on ära kadunud.

Nüüd mõtlengi, et kas pigistada hambad risti ja käia tervisejuhi eriala lõpuni, või proovida midagi muud. Kuigi meie kursus on äärmiselt tore ja kool ise ka armas, aga hetkel on täielik motivatsioonilangus ja mõtlen iga jumala kord Tallinnasse tagasi sõites, et kas Haapsalus käimisest oli just mingit kasu. Näiteks pool teisipäeva kulutasime koolis sellele, et lavastada "Lumivalgekest ja 7 pöialpoissi". Jah, kuulsite õigesti! Tervisejuhi erialal õppivad täiskasvanud raiskavad oma aega just sellele. Tegemist on loovuse ainega ja loovuse arendamine on tegelikult äärmiselt vajalik, aga meiega tehakse seda lasteaia laste meetodil ja ei anna kuigi palju loovusele juurde. 

Tegelikult olen usku, et paberi pärast pole ju mõtet õppida ja tegeleda tuleb sellega, mis endale kõige hingelähedasem on. Praegu piilun veel Rahvatervise Akadeemia poole, kus samuti koolitatakse välja toitumisnõustajaid ja -terapeute. Õpe on muidugi küll tasuline, aga olen sellest ainult head kuulnud ja pidi väga asjalik ka olema. Samas toimub selles koolis õpe nädalavahetuseti, mistõttu saaksin samal ajal ka veel Haapsalu Kolledžis edasi käia. Aga samas pean hakkama seal järgmisel aastal kirjutama lõputööd. 

Siis huvitab mind meeletult ka Holistiline Instituut, kuhu kunagi kindlasti minna tahaksin. Praegu olen just sellisel lainel, et Holistiline instituut on nii õige koht. Seal samamoodi 1. ja 2. aste. Esimene aste kestab 1a ja 2 kuud, aga teine aste 4 aastat. Kujutan ette, et enda sügavuti mõistmine ja vaimse poolega tegelemine annab nii palju inimeste nõustamisele juurde. 

Uuuh.... rasked valikud. Aga nagu te kõik teate, siis drastiliste otsuste tegemises olen ma käpp :D 
Ma siiski loodan, et suudan siiski kasvõi natuke välja mõelda, mida ma teen/tahan. 

Aga siiski võite mulle kõiki ideid ja mõtteid sellel teemal välja pakkuda! 




You Might Also Like

13 kommentaari

  1. Mina õpin Tartu Ülikoolis klassiõpetajaks ja kuigi tundub, et on vägev kool, jääb praktikapool minu jaoks nõrgaks. Samamoodi on mul osades ainetes tunne, et see ei aita mind tulevikus kunagi. Olen ka mõelnud mitu korda, et jätan pooleli, kuid tean, et tahan seda eriala õppida ning suudan selle tänu oma toredale kursagrupile siiski lõpuni käia. :)

    VastaKustuta
  2. Ma kõigepealt ütlen kui häsi sulle sinu uus soeng ikka sobib. Nii kui ma starfm-is kuulsin ja nägin videot ei suutnud ma ära imestada kuidas sa sellise vinge stiili muutuse kasuks otsustasid �� ja siiani imetlen seda. Aga lohutuseks, ma olen 34, ja nüüd 2 aastat tagasi tegin oma elus kardinaarse kannapöörde ja jätsin oma õpitud erialase kindla töö ja sissetuleku ja läksin õppima, mis mind alati on kõnetanud ja huvitanud. Mis sa arvad, palju ma olen endalt küsinud, mida ma õieti tahan ja kuhu ma sihin? Palju! Aga ma arvan, et kui käid koolis tundega, et ajad õiget asja siis oled õigel teel, kui mitte siis parem lõpetada juba eos see kui hiljem kahetseda, miks ma raiskasin oma aega sellele. Aga see on puhtalt minu arvamus ja minu enda kogemused nüüd kui olen vanem, ja hindan kõike teisiti.

    VastaKustuta
  3. Tore, et said lõpuks nii hea läpaka!
    Mulle on jäänud mulje, et tasulised kursused tasuvad end alati ära. (Muidugi on hea lugeda soovitusi, kogemusi sama kursuse läbinud inimeselt jne.) Õpetatakse kindlaid asju, kuna inimene peab ise maksma, siis arvestatakse sellega, et mingit n-ö jura õppekavasse ei mahutata. (Loovuse tund peaks just tuju ja uudishimu tõstma, saan hästi aru, mis tunne on teha mingit projekti, mis üldse ei kõneta. Vahest ei sobi kollektiiv, vahest antud ülesanne - loovkirjutamine näiteks tunduks mulle palju parem lahendus. Aga see oleneb ALATI õpetajast-juhendajast, kes kui loov ise suudab olla ja samal ajal märgata, mis antud gruppi võiks huvitada või motiveerida.)
    Soovitan sul kuulata podcasti, kus räägib mulle väga sümpaatne toitumisnõustaja ja terviseterapeut Liis Orav. Tema on ka käinud mitme õpetaja juures ja kursustel. Samuti on tal väga põnev ja isiklik lugu rääkida. (Tundub pikk, aga mulle meeldib näiteks kuulata neid jooksu ajal või pikematel jalutuskäikudel, ülihuvitav)
    http://r2.err.ee/v/hallokosmos/archive/06562a67-6a1c-46a7-9576-fd0a38f4de2b/hallo-kosmos-liis-orav-1
    Tervise, põlvest põlve edasiantud teadmiste, taimede ja toitumise maailm on niii palju laiem kui üks õppekava. Seda saab ja võikski õppida terve elu, paralleelselt teiste asjadega, mis inimest tasakaalus hoiavad :)

    Tegelikkus on see, et institutsiooniline õpe (riiklikud ülikoolid) on ainult üks variant. ÜKS kolmekümnest või kolmesajast... inimesed, kes valivad mingi muu tee (ja näiteks minu meelest palju loomulikuma - meistri-õpipoisi stiilis õppimise) leiavad täpselt samamoodi praktikast ja elust selle, mis just neile meeldib. Kuula ikka seda, mis su sisemus ütleb, mitte see, mida otsekui "peaks" tegema.

    Ja kui tundub väga lootusetu mõnikord, siis meenuta, et kõik on millekski hea ja oleme täpselt seal, kus peame olema!
    Jõudu sulle!
    P.S. Kui Tartusse satud kunagi, siis võta ühendust :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Appi Kaisa, nii tore, et sa kirjutasid. :) Ma võtan ka siis ühe pikema jalutuskäigu ühel päeval ette ja kuulan Liis Orava saate ära. Aitäh sulle!
      Mulle tundub järjest rohkem, et võin oma sisetunnet usaldada ja tegelikult peangi. Siiani on ka kõik trastilisemad muutused igati ennast õigustanud. :)

      Kindlasti võtan Tartusse sõidu millalgi ette ja niiiiiii tore oleks jälle Sind näha :)

      Kustuta
  4. Kindlasti on kõigi elus selliseid hetki, kus mõtleme, et kas oleme ikka selle õige eriala valinud ja motivatsioonipuudus siis kerge tulema. Soovitan sul see teema enda jaoks korralikult läbi mõelda, sest tead, lohutan sind, et sinu erialal on ilmselt neid "nõmedaid" ja "mõtetuid" loenguid veel. Aga kui sulle antud eriala meeldib siis miks mitte see teekond läbi käia aga kui sa näed, et no see kohe üldse enam ei lähe siis parem on tõesti eriala vahetada. :) Päikest!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaadates mu eriala ainekava, siis tunduks justkui, et huvitavaid aineid jagub, aga kui aine kätte jõuab, on see niii pinnapealne ja teemadega liigutakse helikiirusel edasi. Mitte millesegi ei jõua süveneda ega aine enamgi tundu huvitav ja õpetlik.
      Kahju muidugi.

      Kustuta
  5. Mina läbisin Haapsalu terviseedendaja eriala mõned aastad tagasi. Lõpetasin II lennu ning olin ülimalt pettunud selles. Kahju, et selles osas seal arenguid pole toimunud

    VastaKustuta
  6. Lugesin Su postitust ja tekkis ka tahtmine kogemust jagada.
    Tead, mina kolisin isiklikel põhjustel oma eriala Tartust pealinna õppima. Ja appi-appi! Kuigi on tegu riiklikult tunnustet õppekavaga, siis... no meil hoiab ikka pool kursust ajuti pead kinni, et misasja?! Milleks?!
    Ainus, mis mind küünte ja hammastega selle kooli küljes veel hoiab, on vajadus reaalse diplomi järele.
    Samas, kui ma nüüd potentsiaalse kunde seisukohalt sulle arvamust avaldan, siis ma teen iga teenusepakkuja kohta, kellele ma oma rahakotiraudu pean avama, väga põhjaliku taustauuringu. Ja seal eelistan ma pigem tunnustatud (laiemalt levinud) koolide lõpetanuid. Kahju, et sa oma murest nii hilja kirjutasid, ma oleks sulle soovitanud sinu eriala väga asjalikku kursust Tartus. Või noh, ma tean ja usun selle eriala õppejõududesse. :-)
    Ma võin sinuga heal meelel sellest rohkem kõneleda, kui soovid.

    VastaKustuta
  7. Nagu aru olen saanud, siis õpid hetkel nö baka tasemel. See tase ongi pigem selline sissejuhatav ja laiahaardelisem, kui nt magister, kus keskendutakse juba konkreetsemalt mingile erialale. Seega ei imesta üldse, et aineid on seinast seina ja tekib tunne, et miks mingit ainet on vaja õppida. Baka on silmaringi laiendamiseks, hiljem siis saad valida kindlama suuna ja siis on õpe juba konkreetsem. Seega... iga aine on millekski hea. Sa lihtsalt ei pruugi sellest veel aru saada. Kolmas ehk viimane aasta on juba kindlasti konkreetsemate ainetega ja suunitlusega. Kui on plaanis ikkagi sellel erialal edaspidi töötada, siis mina soovitaksin küll lõpuni käia ja mitte pooleli jätta. Motivatsioonipuudust esineb kõigil (on siis põhjuseks rutiin, väsimus, huvi puudumine vm) ja igal erialal ning see ei tähenda veel seda, et asi tuleks katki jätta. Loobumine on alati kergem, kui leida endas uuesti siht tuleviku suunas ja lõpuni välja minna.

    Võid ju kõrvale vaadata eriala puudutavaid kursusi või koolitusi, millega täiendad enda teadmisi veelgi. Nii kujundad ennast ja saad ka targemaks selles osas, et mida täpsemalt sa siis teha tahad või kelleks saada.

    Edu ja kindlaid valikuid. :)

    VastaKustuta
  8. Ma astusin Annely Sootsi Tervisekooli, kus peaks olema suhteliselt sarnane toitumisnõustaja õpe selle Rahvatervise Akadeemiaga. Sootsi kool on muidugi juba vanem, samas see Siret Saarsalu, kes Rahvatervises seda õpet veab, tundub ka tegija. Miskipärast pole Sootsil meedias väga hea maine :D, kuigi võin kinnitada, et mingit voodood seal küll ei õpetata, õpe hõlmab ikka Eesti toitumissoovitusi. Praegu olen alles esimese mooduli läbinud ja seni olin ise toitumise osas juba vb üsna teadlik, aga olen ikka tublisti targemaks saanud. Sootsi kooli valisin aga seepärast, et üks baka on mul tehtud ja selle Haapsalu õppe näol teist väga ei tahtnud. TTÜs on ka mingi toidutehnoloogia õpe, mille on läbinud nt TAIs töötavad Tagli Pitsi ja Kristin Salupuu ja mis hõlmab minu mäletamist mööda ka nõustamisõpet, aga seal juba hirmus keemia ja füüsika, mis mind isiklikult hirmutab. :D Ega selliseid süvendatult toitumisalaseid pikemaid õppeid/koolitusi vist rohkem polegi.

    VastaKustuta
  9. Ei taha tähenärija olla, aga nägin, et kasutad mitmes kohas sõna trastiline, õige on drastiline. Jäi lihtsalt silma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh märkamast! :) Kohe teen parandused :)

      Kustuta
  10. Miks see i7 nii oluline oli, kui ostetud läpakal on ainult 8GB RAMi (mis Lightroomi ja Photoshopi jaoks palju olulisem näitaja)?

    VastaKustuta

Subscribe