Elu on maruilus

06 november


Tere! 

Tulin veidike aega tagasi oma hommikuselt jooksuringilt. Nüüd tõmbasin ennast diivanile teki alla kerra, mugisin putru ja tegin endale veel ühe tassi kohvi. Viimased 2 nädalat on olnud mõnusad... 

Täpselt 1 aasta ja 3 päeva tagasi mäletan end siia blogisse kirjutamas sellest, kui halb ja mõttetu mu elu on ja kui üksildasena ma ennast tunnen. Ma arvan, et see päev oli mu kõige mustem auk üldse. Pärast seda sai elu minna ainult paremaks ja ma hakkasin iga päevaga järjest rohkem oma elu teadlikumalt elama ja lahti mõtestama. Teadsin, et ilma muutusteta edasi minna ei saa ja lõpetasin elus nii mõnegi peatüki. Vahepeal peamegi tooma ohvreid, et saaksime edasi liikuda ja õnnelikud olla. Ma olen iseenda üle hetkel nii paganama uhke, et sel hetkel otsustasin asju muuta.  


Nüüd istun ma siin kohvitass käes ja naudin seda, kui tore tegelikult elu on. Jah, vahepeal on raske, kuradima raske, aga siis jällegi läheb nädal mööda ja kõik on jälle vanaviisi. Elu on raske ja see on fakt. Ja kui me sellest ükskord arusaame ja seda fakti aktsepteerime, siis pole elu enam raske. Sa lihtsalt suhtud asjadesse täiesti teisiti. Ja inimesed, kes seda fakti polegi omaks võtnud kurdavad lakkamatult kõigile oma toooohutult suurte probleemide üle, justkui elu peaks olema kerge. Aga ei ole ju kerge! Mitte kellelgi pole kerge! 

Te ei kujuta ette, kui kerge on elada, kui lõpuks tunnistad endale, et tegelikult on kõik su enda suhtumises kinni ja probleemid on ületatavad. :)

Ma usun, et see ongi üks põhjustest, miks ma olen hetkel nii rahulolev olen. Ma lihtsalt naudin väikeseid asju päevas ja tunnen rõõmu igast kallistusest ja armsast žestist. Ja see, et olen lõpuks lahti lasknud soovist teistele pidevalt muljet avaldada ja elada teiste ootuste järgi. See on ju siiski meie elu ja meie aeg, miks peaksime raiskama seda selleks, et kõigile meelejärele olla. 

J ütles mulle juba ammu, et enesearmastus on üks tore asi ja maailm on kohe palju ilusam koht, kui ennast armastama õpid. Ja tänu temale ma õppisingi! Ma arvan, et ühel hetkel sain ma aru, et ma võin jääda ilma inimestest, keda ma armastan, tänu sellele, et ma ei armastanud ja väärtustanud ennast. Miks peaksid siis tegema seda teised. 

Okei, ma olen igakord nii deep! Aga tahtsin jälle ära kirjutada, mis mu peas toimub.






































Viimase kahe nädalaga on nii palju toredat ja head juhtunud, et kohe ei teagi millisest otsast pihta alata.

Kes mu instagrami on vähegi vaadanud, siis nägi, et sel ajal kui lumi maha sadas, hakkasin mina usinalt sügisepilte postitama. Mõtlesin juba pikalt, et tahaks ka ühte ägedat lehtedega photoshooti. Alguses panin isegi oktoobri algusesse fotograafi juurde aja, et saaksime J'ga koos pilte minna tegema. No thank god, et selle ära ütlesin, sest siis polnud ka veel lehti ja poleks selliseid pilte saanud, nagu ma oleks tahtnud. No igatahes rääkisin siis kodus J ära, et läheks teeks mõni õhtu Harku mõisa pargis pilte, enne kui päike looja läheb ja sügis otsa saab. Mul on kõvasti vedanud, sest J on fotograafias maruandekas ja mina sain pärast Lightroomis töödeldes oma oskusi näidata. Nii läksimegi ükspäev pool h enne päikeseloojangut pildistama, et kasvõi mõne pildi saada. Kõige parem muidugi asja juures oli see, et ajastasime oma mineku suurepäraselt, sest järgmisel päeval oli kollased lehed kaetud paksu lumevaibaga. Jagan teiega ka mõnda lemmikut. :)






Eelmise nädalavahetuse panustasime kogu täiega tirtsu sünnipäeva tähistamiseks. (Kes veel pole aru saanud, siis minu elus on ka nüüd üks 8-aastane üliarmas ja äge tüdruk, kes pole küll meiega hetkel igapäev, aga nädalavahetuseti siiski. Kui maja valmis saab, siis tuleb jälle natuke teine elukorraldus.)
Meisterdasime muffineid, pulgakooke ja voolisime suhkrumassist kondikesi, et ikka ehtne halloweeni-sünnipäev oleks. Kuna sünnipäevalaps on kergelt öeldes vaimustuses ükssarvikutest ja merineitsidest, siis käisin Vahvlihaldjate imearmsast kohvikust läbi, et sünnipäevakoogi asemel hoopis muffineid osta.



Käisin veel ka oma eelviimasel seansil krüoteraapias CryoClinicus ja nii kerget ja "siledat" tunnet pole mul ammu olnud, kui pärast seda protseduuri. Pühapäeval on viimane seanss.



Üleeelmisesse nädalasse mahtus ka üks doonorluspäev, sest polnud pea aasta jagu seal käinud, sest lasin vere rauavarudel taastuda, aga kurb tõsiasi on see, et midagi polnud väga paremaks muutunud ja hemoglobiin oli ikka viimase piiri peal madal, kes seda veel teab, mis see ferritiin teeb. Igatahes pean ühe korraliku rauakuuri ikka läbi tegema ja enda eest hoolitsema. Ei saa teisi aidates enda tervisega siiski riskida. 

Üleeelmise nädalaga sai vist kõik! Aga eelmine nädal selle eest oli ka üdini positiivseid emotsioone täis.  

Pühapäeva õhtul piilusin kalendrisse ja nägin, et mul on kolm vaba päeva ja pakkisin oma asjad ja sõitsin peale esmaspäevast EMS trenni Võrru. Ma polnud vist poolteist kuud Võrus käinud ja niivõrd tore oli oma ema ja vanaema näha. Lisaks käis mu armas sõpradepunt mul saabumise õhtul külas teed joomas ja ema oli puuahju pannud malmpotiga liha, kartulid ja porgandid küpsema. Mis saaks olla veeel paremat.

Võtsin jooksutossud isegi Võrru kaasa, sest hommikujooks vajas siiski tegemist ja eesmärk täitmist. Olen enda üle jumala uhke, et olen juba pea kuu aega suutnud hommikuti jooksmas käia. Hetkel on eesmärgiks 1 EMS ja 3 jooksu nädalas. :)

Reede ja laupäev olid ka ülierilised päevad. J võttis reede töölt vabaks, sest ootasime endale külla Merilini, kes on minu arvates üks ägedamaid fotograafe. Ta paneb unustama, et ta üldse eksisteerib ja tabab kõige emotsionaalsemaid hetki. Suutsin sellel fotoshuudil naerda nii, et pisarad silmist voolasid. Ei ühtegi poseeritud pilti, ainult ehtsad tunded ja hulganisti kirge ka. Niii nii vahva ja tore oli. Sain hetkel ainult paar väikest vihje-pilti sellest, mis tulekul on, aga ma nii tahaksin neid teiega jagada. Kui rohkem pilte saan, siis kindlasti näitan teile ka. :) 

Foto: Merilin Mandel

Foto: Merilin Mandel





Ja nii paganama tore oli üks kord elus lasta ennast pildistada nii, et ma ei mõelnud sellele, kas mul on kõht piisavalt sisse tõmmatud või kas ma näen ideaalne välja. Lihtsalt olin see, kes ma olin ja kõik!

Sellel laupäeval otsustasime võtta täielikult aja ainult kahele. Magasime hommikul pikalt, sõime hommikust ja nautisime kohvi. Jüri üllatas mind hommikul muidugi niii niii armsa žestiga, et mind paneb iga päev ahhetama ja ohhetama, kui hullult mul vedanud on. Ja ma ei liialda.
Kasvõi need väiksed hetked, kui ma tulen õhtul trennist ja korter on toidulõhna täis ning soe söök juba ootab mind.
Laupäeva hommikul kinkis ta mulle ühe martsipanist rebase, mille oli ta ise voolinud, siis kui ma Võrus olin. Kui küsite, mis selles rebases siis nii erilist on, siis asi on lihtne. Esiteks olen maailma kõige suurem martsipanifänn ja teiseks, olin talle ükskord maininud, et poes müüakse ainult martsipanist jäneseid, aga rebast ei ole ma kuskil näinud. Nii tegigi ta mulle selle ise.



Lõuna ajal käisime Oivalise kohvikus brunchimas. Seal saab maailma parimaid tervislikke kooke ja otsustasime nende soolase menüü ka järgi katsetada. Koos kookidega toodi lauda juuretisesaiaga imelised võileivad. Maitse oli ülimalt hea, kuigi oleks võinud norida saiakooriku kallal, mis kippus liiga krõmps olema. Aga see oli muidugi üliväike viga selle kõige juures. Täiesti idülliline lõuna oli.



Õhtuks  olime laua broneerinud Von Krahli Aeda, mis on meie jaoks äärmiselt eriline koht. Ei,ei, mitte et me oleks sealt saanud parimaid toiduelamusi, aga see oli koht, kus kord astelpaju glögi juues saime aru, et maailm on hea koht, kui me üksteisel olemas saame olla. :)

Enne restorani minekut jõudsin veel kodus valmis meisterdada ka 4kg piparkoogitainast, seega kellel hullumeelne küpsetamisisu peale on tulnud, siis võib minuga ühendust võtta. :)



Ja tegelikult oli mul plaanis üldse täna kehaanalüüsist kirjutada, aga kui nii palju toredaid hetki on olnud, siis oleks patt neid mitte jagada. Luban, teen kähku uue postituse juba drafti valmis, et siis teile seda juba kihku-kähku saaks lugeda anda. 


Helena :)

You Might Also Like

3 kommentaari

  1. Sa oled nii ilus inimene, nii olemuselt kui välimuselt :) . SU postitused süstivad positiivsust :).
    Jään ootama su järgmist postitust. Kas võiksid ka lähemalt kirjutada ems kogemusest. Sa oled nüüd mõnda aega käinud, kuidas tulemused sulle tunduvad. Nii tahaks ka proovida, lihtsalt aeg surub koguaeg peale ja ei jõua üldse enam saali:(

    VastaKustuta
  2. Mulle väga meeldib su blogi, kahju, et viimasel ajal vaid nii harva uusi postitusi ilmub.
    Kas sa piparkoogitaigna teed tatrajahust, ilma igasuguse nisujahuta? Kas sa äkki jagaksid retsepti?
    Olen ka ise korduvalt tatra- või mandlijahuga teinud, kuid piparkoogid kipuvad valmistamise ajal üsna rabedad olema, tuleb hästi ettevaatlik olla. :)

    Ootan huviga uusi postitusi, armas neiu. :)

    VastaKustuta

Subscribe