Kas 2017 a. lubadused said siis tõesti täidetud?

28 detsember



Hei! 

Ma nüüd ei tea millisest otsast pihta hakata. Eks ma siis hakkan kohe algusest. Jah, mind pole peaaegu terve detsembri blogis kohanud. Asi pole lihtsalt laiskuses, vaid täiesti teadlikus otsuses ennast natuke ümbritsevast tagasi tõmmata.  Kätte hakkas jõudma sügissemestri lõpp ja nagu Helenale kohane, siis käis kõik teen-kõik-viimasel-õhtul-stiilis. Õnneks selle pärast liigselt ei põdenud, sest hetkel ei ole Haapsalu Kolledž mu nr 1 prioriteet. Kooli võiks ideaalis ära lõpetada, aga samas ei jaksa ma sellepärast liigselt oma pead vaevata ja vast polegi tarvis. 



Kuid tegelikult on põhjus, miks ma teadlikult blogist eemale hoidsin seotud ühe otsusega, mille ma jälle järsku vastu võtsin. Nimelt ei piisa mulle mitte ühest koolist korraga, vaid asun veebruaris loodetavasti õppima ka Holistilisse Instituuti.  Kool on küll tasuline, kuid loodan, et 175 eur kuus kuidagimoodi ikkagi leian ja usun, et see on seda 100 protsendiliselt väärt. 
Igatahes oli üheks sisseastumiskriteeriumiks "Holistilise neliku" läbimine. See kujutab endast nelja 3 tunnist holistilise regressiooniteraapia seanssi, kus saab alateadvusega nn. rännata. See kõik teeb inimese palju tundlikumaks ümbritsevale ja hea on end lihtsalt natuke aega "mulli" sees hoida.  Alguses mõtlesin, et ah, mis-kus-tundlik, aga ühel hetkel, avastasin, et teadsin täpselt ette, mis järgmiseks saab. No näiteks. Olin poes ja kuulsin, et J kirjutas mulle. Ma kohe ei hakanud sõnumit vaatama, mõtlesin, et maksan enne ära. Aga kõige veidram asja juures oli see, et ma täpselt teadsin, mida ta mulle kirjutas, ilma, et oleksin sõnumit lugenud. Ja see polnud, mingi tavaline lääge armastusavaldus, vaid asi, mida poleks saanud ette teada. No päris hull tunne oli pärast.
See holistilise neliku teema on nii pikk, et panen selle järgmisesse postitusse, sest aasta tahab ikkagi kokkuvõtmist. 
Foto: Ernest Bodarenko



Ja siis oligi kuidagi hästi-hästi perekeskne kuu. Veetsime J ja tirtsuga mõnusalt aega, ning isegi mu ema käis Tallinnas külas. Ah, ja muidugi käisime J'ga mu hetke kõige lemmikuma bändi kontserdil. Oh Wonder oli lihtsalt I-M-E-L-I-N-E!!!! Ja niii niii palju head oli kuidagi. Tundsin iga päev rõõmu olemisest ja inimestest. Ja siis muidugi jõulud!!  Võrumaal Vanaema juures tulid jälle sugulased kokku ja kitarr käis ühest käest laulu saatel teise kätte. 

Elu kardinate vahelt piiludes...
Foto: Merilin Mandel


Seega väike kokkuvõte detsembrist teile tehtud.
Mõtlesin, et peaks ikka veel selle aastanumbri sees tegema ära ühe kokkuvõtte sellest, mis oli. Kes mäletab, siis koostasin endale ka selle aasta alguses pika-pika nimekirja, mis ilutses mul tükk aega raamitult seinal.  (kliki siia)
Minu jaoks on olnud 2017 selline tõusude ja mõõnadega aasta, kuid üldiselt võin öelda, et see on siiani olnud parim aasta mu elus! Kõik need mõõnad, olid väga vajalikud, et ma ükskord silmad lahti teeks ja enda ümber olevat hindama hakkaksin. Ma julgesin riskida ja võtta vastu hulljulgeid otsuseid, mis keerasid mu elu peapeale. Leidsin enesearmastuse ja leppisin oma kehaga. Nii palju kergem on elada ja olla. Ja oskan olla tänulikum, inimeste ja enda elu üle. Millal sina viimati oma elukaaslasele ütlesid "aitäh", lihtsalt selle eest, et ta olemas on?? 
Oh, no võtame siis nimekirja ette ja vaatame, kuidas läks? 


  • Olen õnnelik - ✔
    Selle nimekirja kõige tähtsam ja rasvasem punkt. Kuigi aasta algus läks natuke keerulisemalt. kui ma oleks osanud oodata, siis kevade lõppedes algas mu elus justkui uus peatükk. Järsku oli mu hinges selline tunne, mida ma varem polnud tundnud. Ei, see polnud liblikad kõhus ja armumine ja kogu see blablabla, vaid selline tunne, et ei saa naeratust näolt, kuna kõik on lihtsalt liiiga hästi. Niiet ma tundsin ennast oma kehas hästi ja ma olin õnnelik iga asja ja inimese üle oma elus. Ja see tunne käib minuga kaasas ka praegu. Olen täiesti lootusetult õnnelik. Oh jah, ega see ei tähenda, et mul koguaeg hea tuju ja kõik muu värk, mis sellega kaasas käib on, vaid lihtsalt heaolu, et isegi kui mu ümber on negatiivseid asju, siis tegelikult on ikkagi kõik korras ja hästi.
     
  • Tunnen rõõmu väikestest asjadest -  ✔
    Kui kevadel olin nii tugevalt oma komplekside ja emotsioonide küüsis, siis järsku sain aru, et võin kaotada ka oma elust kõige kallimad inimesed. Just see hetk pani kuidagi asju täiesti ümber mõtlema. Kasvõi iga koosveedetud minut või tund oli järsku hinnas. Kujutate ette, ma suutsin tusatseda koguaeg sellepärast, et ei saa J'ga piisavalt koos olla. Isegi siis, kui olime lõpuks koos torisesin mina ikka lakkamatult, sest mõtlesin juba järgmisele päevale, kus teda ei näinud. No täiesti idiootne on raisata väärtuslikku aega jorisemisele ja torisemisele. Ja ainult aeg polnud see, mida ma olen sellel aastal rohkem hindama hakanud, vaid ka kõik emotsionaalse väärtusega asjad jne... Vahel ongi lihtsad asjad kõige rohkem rõõmupakkuvad.
  • Ütlen endale iga päev, et olen ilus
    No sellega on nüüd marukeeruline lugu. Aasta algus polnud mu mina-pildi aktsepteerimine kuigi kiita. Nägin ikka peeglist paksu ja koledat Helenat, kellega ma polnud kuidagimoodi rahul. Aga lihtne tõde on see, et kui ma ennast ei armasta, ei suuda armastada mind ka mitte keegi teine ja ka mina ei saa armastust anda teistele. Ka mu eneseimetlejast J ütles mulle, et kui ma lõpuks ennast armastama hakkan, muutub maailm palju ilusamaks kohaks. Ja kas teate? Muutuski.
    Viimases holistilises regressiooniteraapias tegelesimegi just minu kehaga. Kui terapeut pärast pikka lugu kuulates küsis, kas ma olen oma keha käest andeks ka palunud, selle eest, mis ma talle teinud olen, siis pidin ausalt vastama, et ei ole. Nii palusingi "rännaku" ajal oma kehalt vabandust ja ütlesin, et ta on piisav just sellisena, nagu ta on. 
  • Naeratan rohkem   ✔
    Ma usun, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. 
    isegi pasta ajab naerma :D
  • Mõtlen ka enda heaolule ja hoolitsen oma tervise eest  ✔
    Jumal tänatud, et mu tervis on ka selle aasta jooksul palju palju paremaks läinud. Ma ei ela enam iga päev valudes, ega lähe pärast igat söögikorda paiste. Ja nii hea, et ma enda jaoks Enzymedica ensüümid leidsin. No minu selle aasta kõige õnnestunuim leid, ausalt!  Ja olen sellel aastal küllaltki ennasttäis (loe: iseennast täis") olnud, ja pannud enda vajadusi ka esikohale, öeldes inimestele "ei" ja valides enda kõrvale need, kes minust hoolivad ja kellest hoolin ka mina. Ma arvan, et iseennast täis olemisest algab ka enda heaolu eest hoolitsemine. 
  • Olen kannatlikum 
    kannatust olen hoolega põue varunud küll, aga tundub, et ikka pole piisavalt.
  • Puhkan rohkem  ✔
    Jaaaaa, puhata olen sellel aastal saanud küll. Lausa mitu korda. Ma arvan, et kõige toredam mini-puhkus oli maikuus Saaremaal. Kirjutasin sellest SIIN postituses. Ja vahel ei peagi kaugele palmi alla sõitma, et korraks ennast välja lülitada ja elu nautida.
  • Söön tervislikult  ✔
    Viimased 2 aastat möödusid pidevalt oma toitu kaaludes ja aina sellele mõeldes, mida süüa, kuidas süüa, kus süüa ja kas üldse süüa. Kinnisidee, millest pidin vabanema, sest asi väljus igasuguse kontrolli alt. Ka dieedil olles on vaja vahepeal teha pausi, aga mina lasin ju miinuskaloraažis üle 1,5 aasta jutti. Pole ime, et tervis alt vedas. Igatahes sellel aastal mõtlesin ka oma suhet toiduga muuta. Ma ei kaalu enam midagi v.a pudruhelbed ja pasta, et neid lihtsalt õiges koguses korraga teha. Ja lõpuks on mu küüned terved ja tugevad, juuksed paksud (jah, isegi poolkiila peaga), päevad nagu kellavärk ja energiat palju rohkem. Noh, kes kaalu kohta tahab teada, siis aastalõikes on keskmine kaal u samaks jäänud. Kevadel tõusis korraks suure stressi tõttu, aga nüüd olen needki kilod suutnud maha kupatada. Niiet tuleb teha lihtsalt õigeid valikuid toidulaual, ja ei tasu põdeda iga kommi, šokolaaditükki või restoranis nauditud maitserännakut.
    Olen toitumises küll väga hea tasakaalu leidnud. 
  • Käin korralikult trennis  ✔
    Trennis käisin usinalt. Pigem pühendusin sellel aastal jõutreeningutele, aga aastalõpus käisin ka uuesti jooksmas ja avastasin EMSi. Saan üdini oma trennipisikuga rahule jääda. Sellel aastal küll maratoni jooksmas ei käinud, aga ega see veel minust halvemat spordipliksi tee. 
  • Kannan jälle oma lemmikkleite 
    Kui ma selle lubaduse endale nimekirja kirjutasin, siis kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ma võtan 1110kg alla ja ajan jälle 34/XS suuruses kleidid selga. HALLLOO NAINE!! Kasvatasin sinna kondi peale juba nii palju lihasmassi, et ilmselgelt ei lähe need kleidid mulle enam kunagi üle tagumiku ega seljast kinni. 
    Aga lubaduse ma siiski täitsin. J kinkis mulle juubelikingituseks 2 Liina Steini kinkekaarti, mille eest ostsin endale uued lemmikkleidid, mida uhkusega kanda! :) Jeeee... See kuidas soovid täituvad on tegelikult kinni selles, kuidas sa asju vaatad. Ma arvan, et asjade ümbermõtestamine ajas on täiesti OK ja seega ei jäänudki ma kuidagi kinni sellesse esimesse mõttesse imetillukestest kleitidest, mis kapis rippusid. 
    See imeline Liina Stein on totaalselt lemmiku tiitlit väärt :)
    näide, milliseid kleite ma alguses lootsin jälle kanda...



  • Olen endaga rahul   ✔Tunne, et "ma pole piisav" on paljudel igapäevane kaaslane. Ka minul.. Suutsin lõpuks selle probleemi ja tundega holistilises teraapias tegeleda ja mul on nii hea meel, et see enne uut aastat tehtud sai. Saan kohe palju kergema ja parema tundega uuel aastal edasi minna. 
  • Pea meeles! Sellist asja nagu "piisav olemine" pole ju olemas. Järjekordne ideaal millepoole inimesed pürgivad ja mis jääbki kättesaamatuks. Sa oled juba praegu piisav iseenda jaoks. Täpselt sellisena nagu sa oled!
     
  • Lähen reisile 
    Reisil sai ka käidud! Jeeeee! J viis mind Hispaaniasse peesitama ja oii, kui mõnus oli! :)

  • Sõidan autoga vähem 
    Hihihi, ma sain ema käest juubelikingiks ratta! Seega sai ka sellega usinalt Tallinna peal ringi vuratud!

  • Leian uue hobi (hulluse) 
    Ma vist leidsin! Pigem paljud arvavad, et see on paras hullus. Mulle hakkas meeldima trenn, mis on särtsu täis, sõna otseses mõttes. HAF treeningstuudio EMS trennid on lihtsalt ülemõistuse ägedad. Ja kui ma näen, milline areng on juba J'l 3 kuuga toiminud, sealhulgas ka mul endal, siis ei teki kahtlustki, et EMS on kõige vingem hullus, milleni ma 2017 aastal jõudsin. Lisaks suutsin selle ajaga endal mõnusalt 3,5kg seljast raputada. Mida veel tahta. Minu arvates täiesti ideaalne trenn. Ja oi ma tean, et arvamusi on seinast-seina, aga see on see, mida mina arvan, ilma ühegi ilustuseta. Elagu Angela, kes loeb kahe asemel hoopis kolmeni ja paneb viimase piirini pingutama. Nii ägedad trennid on olnud! Aitäh aitäh! :) 
  • Loen rohkem raamatuid 
    Sellel aastal leidsin enda jaoks niii palju huvitavaid eneseabi raamatuid. Kõige meeldejäävamad nendest panen siia ka kirja:
    Morgan Scott Peck- "Tavatu tee"
    Osho- "Loovus"
    Kaidi Laur- "Hingest Rahul"
    Robin S. Sharma- "Lugu mungast, kes müüs maha oma ferrari"
  • Lähen matkama

  • Noh, selle lubadusega on ka nii, et alguses mõtlesin selle all seljakott-selga-nädalaks-metsa matka, aga kahjuks ei tulnud sellest kuidagi moodi midagi välja. Kuigi eksisime J'ga metsa telgiga ära küll ja ajasime kottpimedas üksteisel taskulambiga puuke taga. :D
    Kuid võin lugeda ka selle lubaduse täidetuks, sest holistilises regressiooniteraapias käisingi oma alateadvusega justkui matkamas. Oma minevikku ja ka kuhugi eelvanemate juurde, kes teab. Matkasin oma mööda erinevaid energiaid ja see oli nii põnev kogemus. Küll järgmisel aastal jõuab selle seljakoti ka haarata.  


    Teate, kui nüüd seda postitust vaatan, siis ikka äraütlemata palju sai tehtud ja ma olen nii õnnelik, et olen hästi meeletult arenenud ka vaimselt. See on enda sisemise heaolu jaoks niivõrd tähtis. 

    Niisiis, soovin ma teilegi mõnusat aasta lõppu ja seda, et ka teie ennast uuel aastal veel palavamalt armastaksite ja oma heaolule mõtleksite.  :) 

    Ja nautige väikseid hetki, see teeb elu palju õnnelikumaks! :)


    You Might Also Like

    0 kommentaari

    Subscribe