Jah, ma käisin teraapias!

08 jaanuar

Ma loodan, et teraapias käimine pole enam tänapäeval tabuteema. Ega kohe vaimselt midagi hullu lahti pea olema, et teraapiasse minna. Ma arvan, et iga eluterve suhtumisega inimene, peaks mingi aja tagant teraapias käima, sest vahel mõjutavad meid väikesed sisemised mured rohkem, kui me oskaks arvata. Eriti peaks terapeudi poole pöörduma kindlasti siis, kui stress või depressioon su leidnud on. Kindlasti tuleb sellega tegeleda, sest ise tavaliselt nendest probleemidest üle ei saa ja antidepressandid pole väga jätkusuutlik lahendus. Ravimid on ainult probleemi varjamine ja tahaplaanile lükkamine. Kujutad sa ette, et koristad tuba ja sul on põrandal hunnik riideid. Selle asemel, et neid kappi panna, viskad sinna lihtsalt teki peale. No ei ole ju normaalne. 

Igatahes, mul küll seekord terapeudi juurde minnes ei tulnud küll tegeleda depressiooniga, vaid hoopis oma sisemiste dilemmadega ja pidevate käitumismustritega. 

Põhihoo andis selleks mulle Holistiline instituut, kuhu tahan veebruarist õppima asuda ja sisseastumise üheks tingimuseks oli holistilise regressiooniteraapia neliku läbimine ja see on ka natuke teistsugune, kui tavaline teraapia. 

Miks ma sellest siia kirjutan? Sest võibolla leiab keegi oma muredele just sealt lahenduse ja annab tõuke endaga tegeleda. Mina oleks ka tänulik olnud, kui keegi oleks oma kogemust jaganud, sest teraapia ise pole kõige odavam teenus ja põrsast kotis oleks ju nõme osta. Niiet jagan teiega seda, mida me tegime,  mida ma enda kohta õppisin ja kuidas ma olen ennast nüüd tundnud. Loodan, et saate aru, et vestluste sisu ma teile detailselt ei jaga. Annan lihtsalt mõne teema kohta põgusa ülevaate. :) 

Mainin kohe alguses ära, et minu terapeudiks oli Riin Hiieväli ja mul on niii hea meel ja olen nii tänulik, et ta leidsin ja välja valisin. Super armas ja südamlik inimene, ning natuke meenutas mulle ennast. Leidsime kenasti klapi ja hea meel oli teraapiasse tagasi minna. Holistilise instituudi lehel on tegelikult terve hulk terapeutide kontakte veel. 

Mis holistiline regressiooniteraapia üldse on?

Ühe või noh mitme sõnaga, tähendab holistika terviklikkust ja sõnatüvi tuleneb kreekakeelsest sõnast holos, mis tähendab „kogu”, „terve”, „täielik”. Seega võime öelda, et: 
  • Meie vaim ja keha on seotud. Teate ju ütlust, et "the body achieves what the mind believes". Ehk me mõjutame oma mõtetega ise enda elu nii palju. Ja vahepeal anname sellega panuse haiguse tekkimisse ja ka sellest paranemisse. Seega meie mõtetest sõltub väga palju. 
  • Meie minevik, olevik ja tulevik on tervik. Meie lapsepõlv mõjutab meid väga. Tavaliselt tulenevadki käitumismustrid lapsepõlvest. Seega tegelema peab teraapias mitte vaid tänase päevaga, vaid ka lapsepõlvega. Seda tegin ka teraapias mina
  • Inimene on seotud oma vanematega. Jah, ükskõik mis. Vanemate ja lapse vahel on hingeline side  ja isegi kui vanem on surnud, mõjutab ta meid edasi. Nii ongi vajalik tegeleda teraapias ka vanemate ja lapse vaheliste suhetega. 
Regressiooniteraapia ongi kõige lihtsamalt öeldes rännak. Rännak oma alateadvusega minevikku, kus probleemid alguse said, ja siis neid muuta positiivseks ja teha teistsuguseid otsuseid. Rännaku ajal elatakse neid probleeme uuesti läbi ja  Uskuge või mitte, see toimib.  

Holistiline regressiooniteraapiat on võimalik teha kahes pikkuses. Ühekordsed seansid on 1,5h pikad, aga kui teed läbi neliku, siis on sul 3h seansid neljal korral 2 nädala jooksul. Soovitan igal juhul nelikut, sest 3h möödub helikiirusel ja kõik seansid on omavahel seotud ning saad oma elust natuke suurema selguse. 

Mis teraapia ajal toimub? 

Juba enne teraapiat saatis mulle Riin täpsustavaid küsimusi minu enda, perekonna ja lapsepõlve kohta, nii, et tal tekiks juba väike ettekujutus minu elust. Esimese teraapiaseansil siis alguses vestlesimegi nii 1,5h rohkem minust ja panime paika eesmärgid, mida tahame teraapiaga saavutada, ning lahkasime minu probleeme. 
Võin siin kohal öelda, et tundsin, et mul on koguaeg pidev saavutamis- ja tõestamisvajadus, sest tunne "ma pole piisav" hingas koguaeg kuklas. Nii olengi koguaeg selline overachiever olnud, ja tahan teha korraga kõike ja väga hästi. Ja kõige selle juures ootan ma tähelepanekut või kiitust, sest muidu on komme mul ennast maha materdada. Vot mis välja tuleb.  
See toob kaasa ka pideva süütunde, et ma ei tee piisavalt palju. No näiteks, kui ma kodus puhkan, siis koguaeg on mul süümekad, et ma puhkan. Samas saan aru, et puhkust on vaja. Või mul on süümekad, et ma pole veel 20aastasena endale korraliku sissetulekuga tööd muretsenud ja tunnen, et kõik teised peavad mind üleval.
No kõige sellega siis ma esimese seansi ajal tegelesingi. 
Terve neliku eesmärgiks oli olla endaga rohkem rahul. See hõlmas nii mu tegusid, kui ka välimust.  

Igatahes, jäin oma jutuga sinna, et alguses on nn. selline näost-näkku terapeudiga rääkimine ja arutlemine probleemide üle. Selline nagu tavateraapias kombeks on. Nii veider, kuidas terapeut oskab küsida selliseid küsimusi, et reaalselt hakkad ise ka mõtlema, et miks ma sellepeale varem pole tulnud. 

Siis paneb terapeut su diivanile/voodile pikali. Palub sul lõdvestuda ja puudutab kindlaid punkte kehal. Tegemist ei ole päris hüpnoosiga, sest sa oled ikkagi ümbritsevast maailmast täiesti teadlik.  Siinkohal vestlus siiski jätkub ja terapeut hakkab küsima suunavaid küsimusi. 

Kopeerin nüüd siia ühe terapeudi imehea kirjelduse kogu protsessist: 
 Seansi ajal külastad kujutluses kohti ja inimesi ning koged olukordi, mis on sulle su elust tuttavad. Võid kogeda mälestuspilte lapsepõlvest, mis sulle tookord pahameelt valmistasid või valu tegid, kuid mille oled sügavale endasse peitnud. Kuid kogetud tunded on kehas alles. Hirmust valu tunda kardavad inimesed sageli endasse vaadata ja tundeid välja elada, kuid tea, et hirmutav on vaid see, mis on tundmatu, mida oleme eitanud ja enesegi eest peitnud. Hirmule otsa vaadates ja seda tundma õppides vabaneb määratu hulk eneseusaldust, loovust ja rõõmu. Selline tunnete teadvustamine ja väljaelamine ongi üks holistilise regressiooniteraapia peamisi toimemehhanisme. Emotsioonid on ju energia. Iga probleem, mille oleme pikka aega lahendamata jätnud ja alla surunud, samuti iga negatiivne emotsioon nagu hirm, viha, süütunne või häbi, mis meis pesitseb, muutub blokeeringuks energiasüsteemis. Tekib väsimus, kurnatus ja lõpuks võib kujuneda füüsiline haigus. Kui blokeeringud on kõrvaldatud, pääseb lõksujäänud energia vabalt voolama, keha saab kasutusele võtta oma loomulikud ressursid ja end ise tervendada. 

Esimesel seansil rändasime tagasi mu lapsepõlve, kus leidsime üles mu väikese mina. Jõudsime avastuseni, et süütunne ja "ma pole piisav" emotsioon on pärit juba lapsepõlvest. Täpsemalt ei hakka siin lahkama, miks ja kuidas, aga igatahes on asjalood nii. Seejärel tegime sellele väiksele Helenale ühe lastetoa ja panime ta sinna mängima. Kinnitasin oma sisemisele lapsele, et ta on piisav, ta on ideaalne ja tal on õigus olla laps. 
Minu koduseks ülesandeks kogu eluks sai käia lapsel igapäev kasvõi korra külas, vaadata mida ta teeb ja kuidas tal läheb. Või kaasata teda oma tegemistesse. No nt päästa keset päeva kodus valla oma sisemine laps ja tantsida koos temaga keset tuba. Või vaadata arvutist või kinost mõnd vahvat multikat. Võimalusi on nii palju, you just name it... 

Teisel seansil võtsime ette emaga läbisaamise teemad. Sest lapsel ja emal on kõige tugevam side ja suhe emaga mõjutab meie elu kõige rohkem. Nii lihtsalt on. Sellel seansil sain rännata ema sisse ja kogeda tema emotsioone ja teha elus teistsuguseid otsuseid, mis oleks võibolla elu muutnud paremaks ja positiivsemaks. Üdini armas seanss oli. 

Kolmandal seansil tegelesime minu isaga. Mu isa on küll surnud, aga üldiselt oli ta väga problemaatiline tegelane, mistõttu mõjutas ta meie perekonda ja terve pere käitumismustreid suuresti. Minul aga jäi temaga enne surma üks probleem lahendamata ja see on viimased 7 aastat mul vaikselt kuklas tiksunud. Seekord tegime rännakut natuke teistmoodi.
 Kasutasime lapitöö meetodit, mis põhineb konstellatsioonidel. Nägi see välja nii, et terapeudil oli terve hunnik lappe. Pidin sealt valima endale välja iga perekonnaliikme ja ise enda jaoks lapid. Seejärel asetama enda lapi kuhugile ruumi maha ja seisma sinna peale. Järgmisena asetama enda hea järgi maha ka teised perekonnaliikmed. Siis tuli käia iga lapi peal ja kogema tundeid, energiaid jne. Isa lapi peal oli mul selline tunne, et keegi suruks mind justkui pikali maha. Leidsime ka sellele tundele lapi ja astusin sinna peale. Järsku oli mu alateadvuses üks pilt, mille siis terapeudile lahti seletasin. Sealt hargnes välja üks jutt ja probleem. Võibolla pärit kuskilt üleeelmistest põlvedest, aga õpetlik oli see igaljuhul. Saime selle probleemi igatahes ära lahendatud. 
Lõpuks sain ka oma isaga dialoogi astuda ja võin ausalt öelda, et asi kiskus päris emotsionaalseks. Ma pole oma isa surma suhtes olnud kuigi emotsionaalne. Ma ei nutnud ei matustel ega ka peale seda, aga sellel teraapia seansil, sain pisaraid valatud päris hulga. 

Kõige veidram selle tehnika juures oli see, et tegelikult ma tunnetasin ülihästi lappidel seistes erinevaid energiaid ja tundeid. Kui ma alguses asetasin lapid üksteisest suhteliselt kaugele ja kaootiliselt, siis lõpus muutis terapeut salaja lappide asetusi, nii, et ta tegutses hiirvaikselt, siis kui mul olid silmad kinni. Järsku küsis ta, et mis ma tunnen? Tundsin, et lapid olid tihedalt minu ümber. Ja saate te aru, kui ma silmad lahti tegin, täpselt nii oligi!

Neljas ehk viimane seanss oli minu jaoks nendest vist kõige olulisem. Tegelesime mu keha ja minapildiga. Terapeut sai juba alguses aru, et ma ei tunneta enda keha päris õigesti ja mu minapilt pole päris korras.  Kui rääkisin terapeudile oma loo, sellest, mis vahepeal toimus ja kuidas mu  terviski üles ütles, siis küsis ta minu käest : "Kas sa üldse oma keha käest vabandust oled palunud?" Lõin pea norgu ja ütlesin, et tunnistasin, et ei ole.
Seega rännakul tegelesimegi mu keha tunnetamisega.
Nägin oma alateadvuses ühte naist, kes oli lummavalt kaunis ja naiseliku kehaga. Ta imetles ennast peegli ees ja oli endaga rohkem kui rahul. Salvestasin selle sama tunde endasse. Lõpuks sain aru, et see naine, kes peegli ees seisis, olin mina ise. Täiesti veider oli iseennast justkui kõrvalt vaadata.
Ja siis ma palusin vabandust ka oma keha käest ja lubasin teda armastada täpselt sellisena nagu ta on.
Teate, kui ma nüüd hommikuti peeglisse vaatan, meeldin ma endale isegi siis, kui kõht on natuke paistes või pole maailma saledam tunne. Sest see olen ikkagi mina ja minu keha, mis on mulle antud.
Mõelge, kui teil poleks üldse keha? Ainult hing rändaks ringi ja ei saaks teha mitte midagi ja suhelda kellgagi. Aga meile on antud keha, millega saame elada nii nagu me ise tahame. Peaksime juba sellepärast tänulikud olema ja mitte oma keha vihkama. Kui me oma keha armastame, armastab ta meid vastu. Nii lihtne see ongi. 

Mis on mu elus peale teraapiat muutunud?

  • Olen kuidagi chillim ja rahulikum. Okei, jõulude ajal sain korraks oma õe peale jube pahaseks, aga tegelikult hakkasin samal õhtul mõtlema, et miks seda just vaja oli. Tegelikult ei jäänud ju elu seisma ja poleks pidanud ülereageerima. 
  • Ei tunne ennast nii palju süüdi, kui otsustan päeva kodus diivanil veeta. 
  • Üritan rohkem mõista teisi ja nende mõtteid.
  • Suudan peegli ees seista ja olla endaga rahul. 
  • nn "kanalid" on lahtisemad, ehk vahel tean ette, mis toimub, või minuni tulevad asjad, millest ma mõtlen. 
Tegelikult sain ju lahendatud päris palju sisemisi dilemmasid. Üks probleem, mis kummitas mind viimased aasta iga jumala päev, taandus maailma kõige mõttetuimaks asjaks, mille pärast oma tuju rikkuda. Me ei tegelenud otseselt selle sündmusega, aga oli tihedalt seotud mu enesekindluse ja enesearmastusega, seega sai see lahendatud justkui 2in1. 

Kui teraapia lõpetasime rääkisime veel terapeudiga juttu ja ta suutis mind nii palju innustada ja heameelt teha. Ütles, et tundusin nii intelligentne ja tark inimene ning, et näeb, et minus on suur potentsiaal kunagi terapeudiks saada. See tähendas mulle palju!! :)

Oeh, nüüd sai see pikk ja lohisev postitus vist läbi... Kindlasti küsige nii palju küsimusi, kui 
hingel on, sest kindlasti ei suutnud ma kõigest kirjutada, sest muidu oleks siia 100000km juttu tulnud, aga vastan heameelega.


You Might Also Like

7 kommentaari

  1. Tänan postituse eest, ootasin seda pikalt :) Kuna endal on see seanss kohekohe tulemas, siis mul ei olegi rohkem küsimusi, sest igal ühel on kindlasti see nelik erinev kuna probleemid on erinevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga palun! Loodan, et sain kasvõi natuke abiks olla :)

      Kustuta
  2. Huh, see kõlab nii nii põnevalt! Tekkis ka endal kohe suurem huvi asja vastu! Suur aitäh sulle oma kogemust jagamast! :)

    VastaKustuta
  3. Suur-suur aitäh! Ma olen tükk aega mõelnud, et ma käitun valesti või tahaks kuidagi paremini ag ei suuda, ma arvan, et mul on ka midagi lapsepõlvest kaasa taritud. Ise sellest ilmaelt jagu ei saa, hakkan Võrust terapeuti otsima:)

    VastaKustuta
  4. Teadlikult oma probleemidega tegelemine on üks julgustükk tänapäeva maailmas. Hea meel on lugeda, et oled end täielikult leidmas.

    VastaKustuta
  5. Hei! Kuidas selle neliku hind kujuneb? Vastavalt terapeudile?
    Kodulehelt nagu hinnakirja kui sellist ei silmanud.. Tahaks umbes teada mis summaga peaks arvestama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei! Igal terapeudil on hinnakiri erinev. Mul läks kokku umbra 300 eurot. Hinnakirjad leiad holistika instituudi lehel olevate terapeutide infost. Kui terapeudi nimele klõpsad, peaks seal kogu info olema.

      Kustuta

Subscribe