Life update ehk millist elu ma siis elan

24 jaanuar



See postitus on siin oma järge oodanud juba pikalt. Vahel on selline tunne, et tahaks kirjutada ja kirjutada, aga siis pole arvutit käepärast ja hiljem on kõik mõtted meelest pühitud ja siis kui oma tagumiku diivanile maha potsatan, et kirjutama hakata, ei jookse read kuigi hästi. Olen juba mõelnud, et peaks endale diktofoni hankima ja sinna mõtteid üles rääkima, aga ma kujutan ette, et tänaval vaataks inimesed mind nagu kohtlast, kui nii teeksin. 

Viimased päevad on möödunud päris mõnusalt. Veetsin nädalavahetuse Võrus ja käisime J'ga tuubiga mäest alla laskmas ning eile sain lumelauagi lumiseks tehtud ja Viimis mäe peal käidud, seega oma sisemise lapse lõbustamise eest olen hästi hoolt kandnud. 


Praegu lesin punasel tumbal, mis enamusajast on hoopis põrandal voodiks lahti tehtud, ja imetlen lund ning mõtlen, et paslik on vist üks "life update" kirja panna. Ükskord detsembris tegin instagramis üleskutse saata mulle küsimusi, millele saaksin blogis vastata ja üllatus-üllatus, kõik need olid seotud minu praeguse suhte või elukorraldusega. Ega ma pole praegu enam väga palju jaganud ka, sest nüüd pole mu kõrval enam ainult üks vaid mitu osapoolt, aga mõtlesin, et kui lõpuks asjadest kirjutan, nii nagu nad on, siis ehk mõistate mind paremini ja saate vahel ka postitustest rohkem aru. Seega põimin siia juttu sisse nüüd küsimusi ja juttu oma tunnetest ja mõtetest.



💗ARMASTUS💗

Paljud blogilugejad teavad, et 2016 a lõpp ja 2017a algus oli minu jaoks muutusterohke, võtsin vastu otsuse teha elus kannapööre ja lõpetada 4 aastat kestnud suhte. Sealtmaalt algas ka mu elus uus peatükk. Pärast seda olen saanud kriitikanooli igast suunast. Alustades sellest, et üldse lahku läksin, järgmisena jäi inimestele ette, et leidsin J enda kõrvale, siis juba kriipis kellegi hinge vanusevahe ja see, et J'l on laps ning viimasena tehakse teravaid kommentaare selle kohta, et olen lihtsalt kullakaevaja ja J'ga vaid raha pärast koos. Oeh, teate... mind pole õnneks veel siiani ükski kommentaar endast välja viinud, v.a ühel korral, kui Siim otsustas ka kogu eelnevasse kompotti oma arvamused lisada. Rahulikuks olen ma suutnud jääda vist ainult seetõttu, et ma tean, et ühelgi kommentaaril pole alust ja mitte keegi ei kujuta ette, kui rahulolev ja õnnelik ma praegu olen.  Jah,  täpselt nii õnnelik, et õhtul J kaisus olles tulevad iseenesest pisarad silma, sest mul on nii hea meel ja olen nii tänulik, et ta mul üldse on.

Alustada tuleb kõige tihedamini esitatud küsimusest- Kuidas te siis tuttavaks saite?

Ma nüüd kaalun, kas mõelda siia mõni eriti romantiline väljamõeldud stoori, või peita oma häbis silmi ja rääkida see eriti piinlik ja tõestisündinud lugu ära. Ja selleks, et mitte tekitada illusiooni ideaalsest maailmast, räägin ma teile siis true-story sellest, kuidas me J'ga juba 4 aastat tagasi tuttavaks saime.

Igatahes oli aasta 2014 jaanuar, kui nädalavahetusel toimus naabritüdrukute juures järjekordne "istumine" ja alkoholi sai tarbitud rohkem, kui oleks võinud. Muidugi olid sellel hetkel eriti popid mingid tutvumissaidid ja nii tegigi Kerli mulle purjus peaga ise konto ühele eriti piinlikule veebisaidile. Nalja oli kui palju ja valisime kamba peale sinna isegi mõne pildi üles. Oeh, kirju tuli kümneid, kui mitte sadu ja saime lihtsalt kõvasti naerda, kui nilbeid kirju inimesed saata oskavad.
Kuid siis jäi mulle silma sealt sadade vahelt üks kiri, mis oli teistest nii erinev ja ei sobitunud sinna keskkonda kohe üldse. Otsustasime Kerliga vastata ja selle kirja kirjutajaks oli J. Lisan siia juurde, et Siim teadis sellest kõigest ja olime sellel ajal rõõmsalt koos.

Sain kohe aru, et tegelikult ei ole tal sinna saidile samamoodi asja nagu ka minul ja meie kirjavahetus jätkus juba järgmisel päeval e-mailis. Tundsime mõlemad, et üks inimene, kelle käest erapooletut nõu saada või lihtsalt tühjast-tähjast ja maailmaasjadest rääkida oligi puudu. Ei ma ei taha väita, et me Siimuga ei rääkinud, või polnud tore, vaid vahel oli tore, kellegi kõrvalvaataja käest nõu küsida, kes ei andnud hinnanguid ja oskas panna tähtsustama teistsuguseid asju.

Nii me siis vahelduva eduga olime J'ga 3 aastat suhtluses ja võisin teda tõesti pidada oma üheks parimaks sõbraks.  Ühel hetkel hakkasime aga tihedamalt väljas käima ja koos aega veetma. Edasi kulges kõik kuidagi loomulikus taktis ja asjad läksid nii, nagu minema pidi. Ja ma ei muudaks oma eelmisel aastal tehtud otsustes mitte midagi.



Kopeerin siia isekalt lõigu kirjast, mille J mulle jõuludeks kirjutas. Aga just need read iseloomustavad seda, milline meie suhe on.

Astu siis Sinagi koos Minuga see samm ja vaatame korraks neid kahte tegelast: rebast ja jänest- veidi eemalt. Esimene asi, mis mulle silma jääb, on see, et nad naeravad peaaegu kõige üle ja koguaeg. Teiseks ma peaaegu näen nende tõmbejõudu, mis nende ümber isegi reaalsust moonutab ning kuidas nad teineteise jõuväljas tasapisi keerlevad. Ning kolmas on kindlasti rõõm- rõõm teise rõõmust, andmisest, saamisest ja pisiasjadest. 

Oi, me naerame. Ja naerme nii, et pisarad on silmis. Naerame süüa tehes ja õhtul voodis isegi kõige kirglikumal hetkel, kui mõnel meist mõni tobe nali üle huulte lipsab. Me lihtsalt naerame. Kõik see naer teeb elu nii palju paremaks ja õnnelikumaks.  Vahel hoian pead kinni, kui totud ja lapsemeelsed me olla võime, aga see on jällegi nii äge ja tore, et me sellised olla suudame, mitte ei vaata morni näoga üksteisele pärast pikka tööpäeva otsa ja kurda kui raske on elu. Me suudame nalja heita iseenda ja üksteise üle ja siis jälle südamest naerda.




Mis mind ja J't võib veel iseloomustada on kirg. Lõpmatu kirg elu ja üksteise vastu. Ma armastan seda, et me mõlemad oleme kirglikud kõige suhtes mida teeme. Seega slogan: "Tee asju kirega või ära tee üldse", käib meie mõlema kohta kui valatult.  Ja isegi kui me koos süüa teeme või väljas söömas käime, ei vohmi me endale sööki lihtsalt sisse vaid naudime kogu protsessi ja asjade kulgu. Mõtestatud tegutsemine annab kõigele hoopis uue väärtuse.


Ja oii, kuidas ma hindan seda, et J süüa teeb. Sest nii hea on õhtul koju saabuda ja tunda, et tuba on juba toidulõhna täis ja taldrikudki laual ootamas, ning kui J jõuab hiljem kui mina, siis olen hoolitsenud jällegi mina selle eest, et kõht saaks kõigil täis. Samas jällegi on ka nii tore koos kokata.

Omavahelisest kirest rääkides, siis siin kehtibki see reaalusust moonutav külgetõmbejõud, mida J kirjeldas. Mul on vahepeal tunne, et meie küljes on magnetid, mis me käsi üksteise külge tõmbavad ja lahti ei taha lasta. Ning telepaatia, mis on vahepeal lausa hirmuäratav. Me teame täpselt mida teine mõtleb ja ütleme samal ajal täpselt samu asju, nagu me jagaks ühte aju. Aga no kahjuks see nii ei ole, sest J tarkust ja intelligentsust pole ma veel endale saanud.



Tänu J'le olen leidnud ka endas julguse armasta ennast ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik. Ja ta on õpetanud mulle väärustama väikeseid asju elus ning seda, et saamine ja teistele andmine käivad käsikäes. Toon siia ühe näite sellest, kuidas Jüri kinkis ka oma sünnipäeval mulle kingituse, sest kui sa saad, siis sa ka annad midagi teisele vastu. Mina tegin oma sünnipäeval täpselt sama :)
See ei kehti ainult kingituste, vaid ka emotsioonide ja tunnete puhul.

Ma kunagi tsiteerisin J kirjutatud lauset ka ühes blogipostituses:
"Kõige parema tunde loob ikkagi see, kui sa tunned, et sind hinnatakse, et sa oled kellegi jaoks oluline." 

Just seda tunnet saan ma tunda iga jumala päev ja ma olen selle üle ääretult tänulik. Kui ma tean, et ma saan olla põhjus, miks keegi täna naeratab, siis olen ka ise õnnelik.


Uuuuhhh... ma ei tea, ma võiksin vist tunde lobiseda sellest, kui väga mul J'ga vedanud on ja kui rõõmus ma olen, aga selleks, et olla üdini aus, pean ütlema, et ka meil on olnud selle suure naeru vahel hetki, kus Helena nutab ohjeldamatult või küllame üksteist mõttetu sõnadelaviiniga üle. On olnud arusaamatusi ja nurkasurutud tunnet. Kuid kõik see on mööduv ja tänu sellele kasvame me ise ka tugevamaks kui me oleme.

Mis on mu elus kõige rohkem muutunud?

Ma tunnen ennast lõpuks naisena. Jah, see on vist kõige parem kirjeldamaks seda, et ma saan olla nüüd see natuke nõrgem ja hellem osapool, kes ei pea koguaeg kõige eest vastutama ja otsustama. Ja ma ei pea tundma ka ennast suhtes nagu ema, vaid nagu kirglik naine. Ma ei pea ise lipsusõlme tegema või mehele maale sõiduks riideid kokku pakkima. Saan olla lihtsalt naine, sellisena nagu ma olen.

Eks ikka mu sisemine "kontrollifriik" ja "ülehoolitsev-naine" lööb vahel välja, kuid J suudab selle ühe hetkega maha vaigistada, öeldes "Helena, ära ematse" :D  Ja eks mul natuke kripeldab ka see, et ei suuda rahaliselt nii palju meie ellu hetkel panustada, kui J seda teeb, sest 10x palgavahe annab ikka tunda, aga samas ma tean, et elus on tähtsamaidki asju kui raha ja küll ka mina saan kunagi oma panuse anda, kui nii kaugele omadega jõuan.

Ja nagu telereklaamid ütlevad, siis see pole veel kõik... Tahtsin teile veel millesti rääkida

👪KÄRGPERE👪
Sattusin ühel päeval kogemata ühe armsa noore naise Gerda blogisse, kus ta pajatab oma elust ehedalt ja ilustamata, ning elasin sellesse korraga nii kaasa, et pidin kõik tema aastate jooksul kirjutatud postitused läbi sirvima. Selgus aga tõsiasi, et meil mõlemal on paljutki ühist. No näiteks see, et ka tema tõmmati 19-aastaselt kärgpere virvarri. Temal on nüüdseks ka oma lapsed, aga noh, eks mulgi tulevad need kunagi, seega varsti on võibolla palju rohkem ühist.

Siin ma siis olen, 20-aastane, üleni õnnelik, elan kaaslasega Astangu üürikas, ootan millal maja valmis saab ja kokkan õhtul süüa kolmele. Jah, kolmele. 

Koos J'ga tuli mu ellu ka väike 8-aastane tüdruk, kelle fantaasia on piiritu ja kes naerab nii, et terve korter kajab. Mul on tegelikult ülimalt hea meel, et ta on, sest tänu sellele olen ma õppinud tegema kompromisse ja saanud teada nii mõndagi ka iseenda kohta. Seega vastuseks ühele lugeja küsimusele, et millisest tüdrukust ma räägin, siis J'l on vahva tütar, kes elab poole kohaga meie juures. 


Jah, kui mängus on ka laps, siis pole alati suhte algus nii idülliline, kui võiks, sest pidin algusest peale J't jagama ja sellega leppimine oli oiiiii, kui raske. Selle asemel, et igal õhtul koos kaisutada, või üksteisega olla, oli J hoopis oma tütrega koos- mängis ja luges unejuttu. 

Kõik ei sõltunud sellest, mida ja millal mina teha tahaksin. Vahepeal oligi tunne, et ei suuda selle kõigega tegeleda ja eks J tundis sama. Mistõttu, on olnud meil olukordi, kus tunded on käinud lainetena üle pea, öeldud on üksteisele koledaid sõnu ja vägivallatsetud tunnetega. Oeh, seega kes mulle praegu väidab, et muidugi oled sa õnnelik, sest armunutel on roosad prillid ees, siis kahjuks pole neid roosasid prille enam ammu. 

Aga ma ei muudaks midagi, sest tänu sellele väiksele põhjas käimisele, sain ma aru, et kõik ei ole iseenesest mõistetav ja hinnata tuleb iga koosveedetud sekundit, ning tunda rõõmu üksteise olemasolust. Iga väiksemgi hetk oli nüüd hinnas ja armastus veelgi suurem. 
Ma lihtsalt pidin aktsepteerima, et J elus on ka peale minu veel teine naine, kellele ta peab oma tähelepanu jagama. 



Ja kuigi ma aktsepteerisin tähelepanu jagamist üsna ruttu, siis koguaeg näris mu hinge teadmine, et tegelikult ma olen lihtsalt kõrvaline inimene ja preili pere koosneb ikka J'st ja tema emast. Kuigi ma armastan ja hoolin temast üliväga palju, pole ma siiski ta ema ja ma ei saa osa paljudest tema rõõmudest ja muredest.  Ning kui ükskord käisime kolmekesi poes ja preili oli meie kahe vahel, siis ta teatas, et "inimesed arvavad, et me oleme pere, aga tegelikult ei ole". Oeh, see lause oli nagu pistoda südamesse. Ma tundsin igapäev, et teen kõik, mis ma suudan, et kõigil oleks hea, aga ikka pole piisav. Ja tagantjärele mõeldes, ei mõelnud preili sellega midagi halvasti, vaid mõtles, et ma pole ta ema ja selles oli tal ka õigus. Aga hetkeks tabas see mu õrna kohta ikkagi. Vahel on ka kahju, et ma ei ole näinud, kuidas ta on suureks kasvanud ja mida ta kõike väiksena teinud on. Aga ma tean, et mul on kõik need rõõmud ja kogemused alles ees. 

Aga neid hetkeid, kui ma tunnen sellest kõigest rõõmu, on nii palju rohkem. Näiteks õhtu, kui ma olin teraapias ja preili oli meil, ning ta ütles J'le, et talle ei meeldi, kui Helenat kodus ei ole. Kui J seda mulle kirjutas pidi mu süda rõõmust lõhkema ja koju jõudes kallistasin teda hästi-hästi kõvasti. Või kui saabub meile oma pusapeaga ja ütleb, et ta laseb oma juukseid vaid mul kammida. :)
Nädalavahetuse hommikuti tavatseb preili ärgata varem kui meie, ning ühel hommikul puges ta mulle kaissu ja ütles, et tegelikult võiks ta mind kasvõi emmeks kutsuda, sest ma olengi talle nagu pool-emme. 

Seega kõik sellised hetked, kus tunnen ennast nagu üks osa perest, korvavad kõik pahad mõtted ja tegelikult polegi vajagi neid negatiivseid mõtteid mõelda, sest kõik on ju hästi! Mul on nii vedanud, et mu elus on J ja tema väike tütar, kes mõlemad on niiiii hirmus kallid. 



Ja juba suvest alates on käsil majale ehitusloa taotlemise protsess, mis on muudkui veninud ja veninud, aga ma loodan, et asjad hakkavad nüüd kiiresti edenema ja juba varsti saan hakata teieni tooma ka väikseid postitusi ehitamisest, viimistlemisest ja kõigest muust.

Ma tean, et palju jäi kirjutamata, aga las siis jääb midagi ka teisteks kordadeks. Vähemalt algus sai tehtud. Seega kui teil on mõned head küsimused või hoopis toredad nõuanded, siis võite julgelt kommentaarid kasvõi anonüümselt postituse alla jätta. :)


You Might Also Like

12 kommentaari

  1. Oeh, ma lihtsalt olen nii kade alati kõigi peale kellel nii hästi läheb ja nad leiavad oma ellu sellise puuduva tüki (sinu puhul siis J ja samuti ka tema väike kärjeke), et kõik muu loksub ka kõik kenasti paika. Mul ei ole terve oma elu jooksul olnud kunagi ühtegi kaaslast, kelle kõrval ma oleksin tundnud, et ma õhkuksin naiselikkust või et ma oleksingi täiuslik oma kaaslase jaoks ilma, et ma peaksin pidevalt mingite asjade pärast põdema.

    Ma ei tunne sind, aga mul on nii-nii hea meel teie üle ja loodan, et teil läheb kõik hästi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ühtaegu on isekalt tore, et vahepeal keegi mu elu üle kadedust tunneb, aga samas jälle pean sind lohutama asjaoluga, et mõnikord pole millegi üle kadedust tunda.
      Ja kõik head asjad tulevad täpselt siis,kui nad tulema peavad. Ole positiivne ja avatud meelega,siis leiad selle õige pusletüki ühtäkki enda eest. :)

      Kustuta
  2. Väga armas pere ja armas story :) Kui palju teil siis vanusevahet on, kui küsida tohib?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma vist täpset vanusevahet ei hakka siin kommenteerima, sest ei jaksa pärast etteheiteid ära kuulata, aga võin öelda, et J on üle 30 :)

      Kustuta
  3. Oled üks väheseid inimesi, kelle blogi ma jälgin. Mulle meeldib, et Sinu mõtted on alati nii siirad ja panevad muutma ka iseenda mõtteviisi. Psühholoogia valdkond sobiks sulle ideaalselt! Mõtle vaid, kuidas suudad blogi ja instagrami vahendusel oma väljendusviisiga aidata ka enda ümber olevaid võhivõõraid inimesi. Aitäh, et muudad "maailma" ilusamaks. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur suur aitäh sulle, nii armsa tagasiside eest!�� Annab tunde, et teen õiget asja. Liigun psühholoogia saunas ja loodan, et ühel päeval saab minust holistiline terapeut.

      Kustuta
  4. Nii armas postitus :) Loodetavasti on tema/nemad Sinu õnn. Kindlasti on!
    Ehitusloaga lähebki kaua. Tean seda omast käest. Meil on kohe krundi ostust kaks aastat ja sellest viimased pool aastat oleme saanud ehitada. Õnneks on varsti sisse kolimine. Köök veel puudu. Ootan kindlasti uusi postitusi teemal oma kodu. See on põnev ajajärk, aga samas ka väga stressirohke, kus vaidlused võivad tulla ka liistude pärast :D

    VastaKustuta
  5. Mis alal Jüri töötab?

    VastaKustuta
  6. Sa oled hästi avatud ja suure südamega inimene, et nii noorelt nii täiskasvanulik oled ja kõike seda suudad ja samal ajal armukadedusest roheliseks ei lähe. Respekt!
    BTW, see üle 30-ne on nii umbmäärane ... 20 ja 32 on nagu kukimuki, samas 20 ja 39 paneb küll jah silmi pööritama.
    Ma kuna küsimused olid lubatud, siis küsin, et kas ei tee teid mõlemaid ettevaatlikuks, et alustasite oma suhet nii, et teil olid eelmised suhted veel käimas - et kas ei ole hirmu, et üks hetk on kumbki teist see, kelle kõrvalt on "vahest hea sõbraga rääkida"? Ja veel, et kuidas on J. suhted oma lapse emaga ja kuidas see sind mõjutab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõigepealt aitäh sulle!
      Vanuse koha pealt nii palju, et eks ikka kõik sõltub inimestest endast. Olen näinud mehi, kes 50selt näevad välja nagu oleks ühe jalaga hauas ja jällegi mõni teine näeb välja nagu 30. Niiet, it depends. Ja siin teemal ma rohkem ei peatuks.
      Ei, see ei tee mind sugugi ettevaatlikuks, sest oleme mõlemad tegelikult äärmiselt mõistlikud inimesed ja see, et nii läks, polnud sugugi plaanitud.
      J suhted lapse emaga on sõbralikud ja head ning samamoodi ka minul. Lapse ema pole ju mulle midagi teinud ja mul pole tema vastu vähimatki pahameelt vms.
      Selleks, et preili saaks toredasti suureks kasvada on vaja, et kõik osapooled omavahel normaalselt läbi saaks ja pole ka põhjust vastupidiseks.

      Kustuta
    2. Aitäh vastuse eest ja veelkord, olles sinust pea 2x vanem, pean ütlema, et olen lummatud sinu küpsusest.
      Aga eks see vanus on jah selline suhteline asi ja tegelikult ju vahet ei ole ja kui te ise olete õnnelikud, siis see polegi kellegi teise asi.
      Pluss veel, et väga mõistlik lähenemine kärgperendusele ja tore, et sa julged sellest avameelselt rääkida ja ehk olete heaks eeskujuks selles osas, et lahkuminekut ei olegi vaja lapse peal välja elada nagu pahatihti tehakse.

      Kustuta

Subscribe