Nädala kokkuvõte- ma tean, mida ma teha tahan!

15 jaanuar




Kell on tegelikult veel praegu 6.50 ja preili sai kooli saadetud ning J läks ka tööle, seega hetkel on just see aeg, kus veel päevased toimetused ja mõtteid ei ole peale tormanud ja saan teile kirjutada oma eelmisest nädalast, mis oli üpris tegus, aga samas jällegi äärmiselt positiivseid emotsioone täis ja ma usun, et see ongi kõige olulisem. Ja ma tahtsin seda nädalat teiega ka jagada!

ESMASPÄEV
Mõnus puhkepäev, asjatasin kodus omi asju, panin skuup.ee lehele tootefotosid üles ja kirjutasin teile kohe kaks blogipostitust valmis. Tegelikult oli päris produktiivne päev, ei saa üldse kurta. 
Sain isegi oma kuu aega läbi olnud auto lähitule ära vahetatud. Proovisin seda ise vahetada, aga kuramuse autod on nii tehtud, et peab mingi 100 asja enne eest ära kiskuma ja siis saab pirnile ligi. Minu arvates peaks olema see töö, mida võiks saada 5 minutiga tehtud, sest kui ikka pikal sõidul pirn pimedas läbi läheb, on päris ohtlik. Ma jalutasin siis lõpuks Opeli esindusse sisse ja tegin kutsikasilmad pähe ning rääkisin murest. Noormees leti taga haaras mu autovõtmed ja pirn vahetati 20 minuti jooksul kohe ära. Mina jõin senikaua kohvi ja pärast pidin neile 15 eurot ka ikka maksma. Aga vähemalt on nüüd mul autol jälle kaks tuld, mitte üks surnud seasilm.

TEISIPÄEV
Kuna mu põlv ikka valutab, siis seadsin sammud taas füsioterapeudi juurde. Eelmine kord tegi Raul Köster mulle spordimassaaži ja mudis kohad üle, kuid seekord tegime väikse trenni, tehes selliseid harjutusi, mis põlve ei koorma. Naljakas oli see, et harjutused ise tundusid lihtsad või noh olidki lihtsad ja polnud mingit raskuste tõstmist. Täpselt sellised, mida saan kodus ise teha. Aga oi kuidas järgmine päev lihased tunda andsid. Panen mõne näite teile siia ka :) Tegime muidugi kokku mingi 10-12 harjutust. Tegelikult oli hästi tore. Raul rääkis ka sellest, kuidas me ise suudame ka oma aju mõjutada, näiteks lihtsa naeratusega. Nii anname ajule märku, et tegelikult on kõik korras ja suudame kasutada naeratust isegi valuvaigistina. Rääkisime ka rühist, et kui näiteks mehed ajavad oma selja sirgu ja rüht on paigas, toodavad nad juba 20% rohkem testosterooni. Samuti aitab paigas rüht vähendada stressihormooni teket. 




Niii nii huvitav, kuidas me tegelikult jälle oma mõtlemise ja käitumisega tervist mõjutada saame! 

Teisipäeva õhtul toimus HAF treeningstuudios ka avatud uste õhtu. Angela rääkis EMSist ja Jumpingust ja mina rääkisin enda kogemustest seoeses EMS treeninguga.  Mis ma ütlen, alates septembrist on  5kg läinud, isegi siis kui söön vahel šokolaadi ja mugin natuke juustu ja samal ajal teen 1 EMS treeningu nädalas. Vauuu!!

KOLMAPÄEV
Läksin hommikul EMS trenni ja minu üllatuseks oli mul selles trennis lausa 3!! treenerit. Nimelt HAFi peatreener Enely oli Tartust sõitnud Tallinnasse koolitama uut treeneritüdrukut. Seega oli trennis mu enda treener Angela, siis uus treener ja peatreener Enely. Hästi kift trenn oli ja lahkusin sealt niii nii positiivse emotsiooniga. Enely oli imearmas inimene ja samasuguste maailmavaadetega nagu mina. Ka tema õpib holistikat ja tegeleb homöopaatia ning Tai massaažiga. Kurtsin ka talle oma põlveprobleemi ja ta lasi mul heita põrandale pikali ning ronis mulle ise kaksiratsi selga. Väänas ja mudis mind üht ja teistpidi. Igatahes selgub, et mu ülaselg ja õlad on ülipinges ning alaselg nõgus, mistõttu vajuvad ka õlad ette ja põlved hakkavad valutama. See nõgus alaselg selgitab ka seda, miks mul alati väike punu ees on ja kõhtu täielikult sissetõmmata ei saa. 

Igatahes püüan nüüd hakata kord kuus Tai Massaažis käima, et oma seljapingest lahti saada ja peaks selle nõgusa alaselja kohta ka uurima. Seega kes on teemaga kursis, palun jaga mulle oma kogemust! :)

Pärast EMSi hakkasin Võru poole vurama. Polegi nädala sees väga Võrus käinud, aga lubasin, et neljapäeval ja reedel käin Kääpa koolis natuke lastega rääkimas. Jõudsin õnneks päris normaalsel ajal ema juurde ja sain veel isegi kolmapäeva õhtul sõpradel külas käidud, mängisime lauamänge ja oli muidu vahva! Mul siin Tallinnas peale Skuupi-tüdrukute väga kedagi polegi, seega Võrus käies püüan alati sõprade jaoks ka aega leida.

Ja siis õhtul juhtus veel midagi eriskummalist. Nimelt aitasin ühel armsal tüdrukul alustada blogimisega. Tegin talle bloggeri algse lehe ja kujunduse valmis, et tema saaks ainult kirjutama hakata. Ja ei, sealt ei tule mingit järjekordset trenniblogi, vaid midagi täiesti erilist. Nimelt põeb Mariin ühte haruldast haigust ja on korraks käinud ka ära teispoolsuses. Pärast seda näeb ta ruumides surnud inimeste hingi ja nendega suhelda. Samuti tajub ta inimeste seljataga olevaid kaitseingleid ja tunneb ära, halbu ja häid energiaid! Täiesti imeline tüdruk ja ta kirjutab sellest kõigest SIIN BLOGIS!

Igatahes kui hakkasin magama minema, tuli mu ema mu tuppa ja ütles, et Mariini ema oli talle helistanud ja öelnud, et Mariin nägi minu selja taga ühte mehe kuju. Tal oli hall pintsak, helesinine pluus ja juuksed ülepea kammitud. No meil ei olnud emaga mingit kahtlustki, et tegemist oli mu isaga. Kuigi see jutt oli enne magamaminekut päris kriiipi, siis ma kuidagi üldse ei põdenud sellepärast. Ma tegin teraapias oma isaga rahu ja isegi kui ta polnud meie maailmas kõige parem inimene, siis loodan, et nüüd on ta teiselpool palju parem ja kaitseb mind sealtpoolt.

Rääkisime emaga oma 3h ja sain magama alles 1-2 ajal öösel. Ma polnud emaga kahekesi niii nii kaua rääkinud. Tunnen, et ma ise ka suhtun elusse kuidagi teistmoodi ja mul on palju kergem suhelda. Seega mul oli tõesti hea rääkida, mis me tegime teraapias ja kuidas ma oma maailma näen ning tunnen.

NELJAPÄEV

Vaatamata hilisele magamaminekule, ärkasin siiski enne 7t, et hakata ettevalmistama materjali kooli mineku jaoks. Käisin 9.klassi õpilastele rääkimas tervislikust toitumisest ja sellest kuidas pisikeste sammude haaval oma elu muuta. Ei minema ühest äärmusest teise, vaid leidma selle kuldse keskktee.
Tundus, et lastele meeldis ja vähemalt minul oli päris lõbus. Oma vanas põhikoolis on alati nii tore käia, sest õpetajad kallistavad sind pooleks ja juttu jätkuks kogu päevaks.



Ja siis kui ma koju jõudsin, sain aru kui palju mulle sellised päevad sisemist rahulolu pakuvad. Ma tahakski just sellist tööd, kus saan inimesi inspireerida, neid aidata ja suhelda hästi palju. Jah, kokkamine on lahe, aga ta ei paku mulle päeva lõpuks seda rõõmu hinge. Mul on söögitegemisega selline suhe, et ma naudin selle tegemist siis, kui see pole kohustus. Kohe kui seda on liiga palju, või teen seda kohustusena, muutub see kaunis vastumeelseks.
Kodus katsetada ja proovida selleeest on täielik nauding.

Ja kui ma nüüd sellele mõtlesin, teadsin, et valik minna holistilisse instituuti ja arendada ennast tervise- ja toitumisnõustaja suunal on lihtsalt ainuõige! Sel hetkel teadsin täpselt, mida ma tahan teha ja ma olen kindel, et kui jätkan oma unistuste suunas järjepidevalt liikumist jõuan varsti kohale ka!!!




REEDE

Käisin taas koolis ja seekord toimus seal üritus "Elav Raamatukogu", kus oli 6-7 laudkonda ja igas laudkonnas siis teemajuht, kes rääkis oma kogemustest. Mina rääkisin seekord oma tööst ja sellest, mida ma igapäevaselt teen.  Jällegi hästi positiivsust täis lõunapoolik oli, võinoh lausa 4 h, sest pidin järjest 4x45 minutit rääkima ühte ja sama juttu. Lõpuks tundus, nagu näod oleksid kordunud ja polnud enam meeles, mida kellele, ma rääkinud olin. :D

Ja muidugi ei saanud ma unustada oma vanaemat. Jõudsin just hetkel, kus vanaema küpsetas šnitsleid ja tegi ühepajatoitu. Muidugi söödeti mulle ka pool sisse, aga õnneks saigi enne Tallinnasse sõitu kõht täis mugitud ja ei tulnud tahtmist Cirkle-K'st midagi haarata.

LAUPÄEV-PÜHAPÄEV

Möödus suure laisklemise tähe all, aga käisime J vanemate juures ka, seega saime karges talveilmas natuke jalutamas käidud.



Teate, astusin siis nädalavahetusel kaalule ja naksti, jälle kilo läinud. Ei mõjutanud see J ema tehtud kartulipuder või rasvane kanakoib siin midagi. Kohe kui olin oma keha ja minapildiga rahu saanud, hakkas kaal kolinal kukkuma. Peale viimast teraapiaseanssi pole ma kordagi peeglisse vaadates mõelnud ja nurisenud, kui kole keha mul on. See keha on mul ainus ja ma pean seda armastama nii hästi kui ma suudan. Kohe kui mina oma kehaga koostööd teen, teeb keha minuga ka.
Nii tore, kuidas tegelikult hakkab kõik ise paika loksuma, kui kinnisideeliselt kõige üle ei mõtle. :)


Seega annan kaalulangetajatele soovituse hakata end ükskord armastama ja teha enda sisemiste dilemmadega rahu. Nii hakkab ka kaal iseeenesest langema! 


You Might Also Like

0 kommentaari

Subscribe