Esimene diagnoos käes. Mis edasi?

14 veebruar

Heihopsti!

Täna on selline tunne, nagu oleks hülge koos saba ja uimedega nahka pistnud. Käisime eile J'ga väljas deidil üle pika aja ja üleeile toimus buduaari gurmeekool, kus sai ka hullumeelselt palju süüa, seega usun, et veeren täna EMS trenni.



Tervis pole siiani paremaks läinud, aga ma sain teada ka selle, miks see niii on. Minu arvates on juba see ülimalt positiivne. 

Tahtsin veel teid tänada selle eest, et nii aktiivselt eelmise postituse all kommenteerisite, jagasite kogemusi ja andsite nõu. See aitas ka mind tõele lähemale. 

Tänu paari lugeja soovitusele seadsin oma sammud Synlabi. Lõin 50 eurot letti ja palusin laktoosi- ja gluteenitalumatuse testi teha. Mida rohkem nende kohta uurisin, seda tõenäolisemaks pidasin, et midagi neist mul on. Pigem hoidsin panused gluteenitalumatuse peal, aga lugesin, et gluteenitalumatusest võib välja areneda ka sekundaarne laktoositalumatus. 

Synlabis gluteeni- ja laktoositalumatuse testi tegemiseks peab varuma aega umbes tunnike, sest verd võetakse lausa 3!!! korral. Pärast esimest vereandmist segati mulle kokku ühest valgest pulbrist ja veest jook. See oli siis laktoos, mille pidin 5 minuti jooksul kindlasti suutma ära juua. Ühes "kokteilis" on umbes samapalju laktoosi nagu liitris piimas. Ütleme nii, et kõige meeldivam kogemus see polnud, sest jook oli imalalt magus, eriti tühja kõhu peale. Samuti ei lahustunud see seal vee sees päris ära ja pidin jooki peale igat lonksu segama. Joodud see sai ja peale seda tuli oodata veel 20 minutit. Tundsin juba kuidas põlvedel olev ajakiri värisema hakkas, sest keha tudises naljakalt. Seejärel läksin uuesti vereproovi andma. Tavaliselt peaks selle joogi peale hakkama inimestel veresuhkur tõusma, aga laktoositalumatutel mitte. Peale teist vereandmist pidi uuesti 20 minutit ootama ja siis oligi viimase vereandmise aeg. 

Kui koju olin jõudnud, oli enesetunne päris kehv ja põhja lõi nii alt ära, et pidin iga 5 minuti tagant vetsuvahet jooksma. Niiet juba võis arvata, et analüüsides päris kõik korras pole. 

Üleeile sain oma vastused krüpteeritult kätte ja kui üritasin neid päeval telefonist avada, siis tee või tina, aga lehte lahti ei tee. Uudishimu oli nagu meeletu, aga suutsin kella 8ni õhtul ära kannatada ja siis kodus arvutist vastused lahti teha. 

Trummipõrin....

Mul on primaarne laktoositalumatus. Ühesõnaga olen geneetiliselt pärinud laktoositalumatuse ja seda ravida ei ole võimalik, mistõttu pean oma pika elu lõpuni elama teadmisega, et piimatooteid ma praktiliselt süüa ei saa, v.a laktoosivabad. Nii paradoksaalne on aga see, et olen lehmade vahel üles kasvanud ja kodus peab ema suurt piimakarja. :D
Kuna tegemist on siiski geneetiliselt edasi kanduva haigusega ja kuna mu emal olid taolised terviseprobleemid nagu mul, siis palusin ka tal minna arstile ja küsida laktoositalumatuse testile saatekirja. 

Kui diagnoosi kätte sain ja sellesse süvenesin, hakkasid kõik sümptomid ja asjad paika loksuma. Ka see sai selgeks, miks alguses Enzymedica ensüümid kohe ülihästi või tuntavalt aitasid. Nimelt laktoositalumatutel puudub kehast ensüüm laktaas, mis laktoosi lagundaks. Enzymedica ensüümis oli aga laktaas olemas, mistõttu oligi ka mu kehal ensüüme tarbides kergem olla. Nätakii!!! :D 

Ja ma olen kõik need kolm aastat piinanud oma keha ja soolestikku. Ning pole ime, et kehas on põletikus kui soolestikus koguaeg midagi käärib. Arvan, et see üleöö tulnud põlvevalu on ka selle sama pikaajalise põletikulise oleku tulemus. Samuti see kaalutõus, mis mulle ka sülle sadas. 

Niiet, tegelikult olen ma selle diagnoosi üle ka parajalt õnnelik, sest nüüd ma vähemalt tean, mis minu kõhuvalude põhjus on. Miks ma ei osanud seda varem kahtlustada on see, et igalpool räägiti sellest, et laktoositalumatutel lööb peale piima joomist kohe kõht lahti. Mul seda ei olnud, vaid pigem oli kõht kinni ja gaasivalud vaevasid kohutavalt. Aga kuna kehad on erinevad, siis reageerivad nad ka stressoritele erinevalt.





Mis nüüd edasi?

Kõigepealt hakkasin endale looma nimekirja asjadest, mis on laktoosi sisaldavad. No piimatooted on number 1, aga peidetud kujul laktoosi on absoluutselt igal pool! Kas siis lõssi- või vadakupulbri näol. Samuti kasutatakse laktoosi maitse andmiseks paljudele toitudele ja mõned ravimidki on laktoosi sisaldavad. Hoidsin siis juba korraks pead kinni ja mõtlesin, et mis siis üldse toidulauale alles jääb??? 

Aga hakkasin  uurima, et tegelikult on kõigile asjadele meeletult asendusi ja otseselt millesti ilma ma jääda ei tohiks. Siiski pean olema hoolikas siltide lugemisel. 

Õnneks J on ka hästi toetav ja ütles kohe, et pole hullu midagi. Ostame siis laktoosivaba piima ja teeme sellega putru või muudame natuke toidulauda. J lubas oma emale ka olukorrast teada anda ja kui maale minek on, siis saan seal ka rahuliku südamega süüa. 

Loodan, et varsti hakkab keha ka tervemaks saama, aga ma kujutan ette, et sellega läheb aega, sest mitu mitu aastat keha laktoosiga piinamist ja stressi all hoidmist pole naljaaasi. 


Ootan teie kogemusi, kui teil neid vähegi on. :) Millised on teie lemmikud laktoosivabad tooted? Kui kiiresti keha taastuma hakkas? Kas elukvaliteet paranes märgatavalt?


You Might Also Like

9 kommentaari

  1. Ma käisin päris väiksena allergiateste tegemas, kus sama moodi tuvastati laktoositalumatus, kuid ma nö "kasvasin välja" sellest. Väiksena läksin lihtsalt jubedalt kärna ning mida vanemaks sain, seda rohkem sain juustu jälle sisse vitsutada.
    Küll aga loobusin piimatoodetest (ja loomsest üleüldiselt) 1.5 aastat tagasi. Mitte, et ma oleks 100% neid pärast seda vältinud, aga suund on mul siiski sinnapoole. Ning minu jaoks mängib tohutut rolli piimatoodete vältimine. Mitte, et ma promoksin trennivaba elu, aga mu suurim kaalutõstja on just nimelt piim (misiganes kujul). Rääkimata sellest, et mul on endal kerge ja parem olla kui ei söö neid.
    Kui nüüd kiirelt midagi soovitada, siis soovitaksin VioLife pitsajuustu (Prismas on vist kõige suurem valik üldse taimseid tooteid) mis sulab niiiii hästi. Eriti grillvõileiva vahel! Minul võtab see kõik juustuneelud ära (sest juustust ongi kõige raskem loobuda kui muidu ikka oled harjunud sööma). Samuti meeldivad mulle Plant'i kaerakoor (müügil ka vahukoor ja vaniljekaste... aga neid ma nii tihti ei kasuta). Ja Alpro Soya kookoskoor. Taimsetest piimadest joon ise sojapiima, aga seda vaid törts hommikul kohvile (pole kunagi piimajoodik olnud).

    VastaKustuta
  2. Minul oli ka sama laktoositalumatuse diagnoos. Neli aastat sõin erinevaid laktoosivabu, soja- ja kookose tooteid ja põdesin alati restorani minnes, et viimaks on mu välja valitud toitudel ikka piima sees. Nüüd sügisel sai mul kõrini ja ma hakkasin uurima, et kas seda on kuidagi võimalik ravida. Alustasin piimhappebakterite võtmist tillukese koguse kreeka joguritga, koostasin kohe nö raviskeemi, et kui palju ja millal koguseid suurendada, millal hakata katsetama tavalist jogurtit ja piima jne. Ja niimoodi mitu kuud näpuga järge ajades sain lõpuks juba pulgajäätise ära süüa, ilma et paha oleks hakanud, varem ajas puhtalt igasuguse piima lõhn juba südame pahaks ja 10 minutiga hakkas nii paha. Aga nüüd - saan kõike süüa ja pole mingit probleemi, olen uuesti ära harjunud piima lõhnaga ka. Võttis küll kuid aega ja pean ikka sellega pisut tegelema, aga üldises plaanis tasus tohutult ära.
    Ma pole kindel, kas see kõigil tingimata toimib, sest uuringud on selle osas ka üsna vastuolulised, aga mind igatahes aitas. Arvasin alati, et see diagnoos ongi lõplik ja pean kogu elu piimatoodete ümber jaurama, aga nüüd õnneks on üks asi vähem, mille pärast muretseda. :)

    VastaKustuta
  3. Minul on samamoodi laktoositalumatus, aga leebem variant. Piima armastaja ma õnneks pole kunagi olnud, vähesel määral söön ikkagi juustu jne. Minul lööb talumatus välja punnide näol, aga see on ka siis, kui söön mitu päeva ja suures koguses laktoosi, mida ma enam muidugi ei tee. Soovitan proovida gefiluse aaloe-banaani jogurtit, laktoosivaba. Minu lemmik.

    VastaKustuta
  4. Minul avastati 2015. aastal laktoositalumatus. Kuna riiklikud haiglad ei tee kindlasks, kas on geneetiline või lihtsalt keskkonnatingimustest tekkinud, siis ma ei teagi, kas on geneetiline või mitte. Ise kahtlustan et on. Kõige kurvem on see, et laste isal on geneetiline laktoositalumatus ja seega on suur töenäosus, et ka meie lastel on see :( See sama päev kui käisin seda testi tegemas, siis muutsin ka kohe oma toitumist. Ilma testi tulemuste teadamata, oli siililegi selge, et mul on laktoositalumatus. Poes vaatan hoolikalt, mis sisaldab laktoosi, lõssi- või vadakupulbrit. Üldjuhul on vähe asju, mis neid ei sisalda. Väljas väga süüa ei julge. Öeldakse küll, et toidud ei sisalda piimatooteid, aga tihti nad miskit ikka sisaldavad. Peale diagnoosi teadasaamist langes mu kaal kuu ajaga 8 kg. Kuna aga vaevlesin selle haiguse käes pikki aastaid, siis tegi see seedeelundkonnale ikka kõvasti kahju ja see annab kahjuks siiani tunda :(

    VastaKustuta
  5. Minul avastati laktoositalumatus kuskil 6-7 a tagasi, äkki umbes 20ndate alguses-keskel. Ka pärilik. Ja samamoodi mitu head aastat ei saanud täpselt aru, milles asi. Esimesed aastad pärast diagnoosi ei tarbinud üldse laktoosi, et organism puhata saaks. Pärast ikka vaikselt hakkasin. Nüüd on nii kujunenud, et piima, koort, vahukoort, jäätist ei tarbi üldse (asendan taimsega), aga muid asju vahel ikka söön. Elu on elamisväärne ja täitsa hea enesetunne on. Sel aastal sõin esimest korda selle perioodi jooksul ühe päris vastlakukli ja midagi ei juhtunud. Harjumuseks seda muidugi ei tee, aga hea oli teada, et organism piisavalt taastunud on, et iga väike asi seda rivist välja ei vii. Aga igal juhul tean täpselt, mida tunned. Praegu on õnneks päris hea valik asendusi saadaval. Kui ma alustasin, polnud veel suurt midagi. Sojapiimaga lattest, taimsest jäätisest jne võis vaid unistada. Soovin edu! :)

    VastaKustuta
  6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  7. Mul avastati laktoositalumatus siis, kui olin 36 aastatvana. Röhitsused, k6huvalu ja jubedad gaasid.
    Looobu tpodetest, kus sees on laktoos ja asenda need toodetega, mis on laktoosivaba. Elu läheb sama moodi edasi, lihtsalt peab rohkem silte lugema ja oma keha kuulama :)

    VastaKustuta
  8. Laktoositalumatus on Eestis sage probleem, tegelikult umbes viiendikul Eesti inimestest on vähemal või rohkemal määral laktoosiga probleeme. Küll aga pole enamikul inimestel tegemist 100%-lise talumatusega, enamikul on säilinud vähemalt mingi % laktaasi aktiivsust, mis tähendab, et tarbida saab ka selliseid tooteid, mis tegelikult laktoosi sisaldavad. Soovitan julgelt katsetada, missugused toiduained sinu organismile sobivad ja mis mitte. Väga paljud laktoositalumatud saavad muretult nt hapendatud piimatooteid tarbida :) Kui otsustad üldse mitte piimatooteid tarbida, siis jälgi, et oma kaltsiumi ja D-vitamiini mujalt kätte saaksid (tüüpilisel eestlasel on piimatooted nende põhiallikaks, sinu toidulaud võib täitsa teistsugune olla, aga igaks juhuks). Ja oma perekonnaliikmete kogemuse põhjal ütleks, et mõni asi on ikkagi nii hea, et on seda mõningast puhitust v kõhulahtisust vms vahel harva väärt :D

    VastaKustuta
  9. Laktoosivabadeks toodeteks: Prisma. Seal on palju Soome kaupa ja soomlased tuntud laktoosikud. Nt Valio laktoosivaba Gouda väga hea.
    Pudrupiimaks: mandlipiim. Maitsvam kui kaera- või sojapiim. Kallim ka! Kui teed tihti/ palju putru, siis vb laktoosivaba piim on odavam.
    Kui ei viitsi mõelda, pakendeid lugeda - võta mõni veganretsept, seal kindlasti pole piimatooteid :D Lisa liha, kui tahad. Ise teen nii.

    Pole ise laktoositalumatu, aga mu rinnalaps ei talu seda, kui ma piimatooteid söön, nii et ajutiselt piima-eksiilis.

    VastaKustuta

Subscribe