Salajane unistus

14 märts


Teate, mul on üks pisitilluke unistus...
Olen seda postitust hakanud nende nädalate jooksul juba mitu korda kirjutama ja siis jälle kustutanud, sest kahtlesin kohutavalt, kas peaksin selle soovi või mõtte välja ütlema, sest tegelikult ma ei tea, kas suudan selle ka täide viia.

Täna trenni tehes mõtlesin, et tegelikult pole mul midagi kaotada ja tõestama ei pea ma ennast kellelegi, seega kirjutan selle siiski siia üles, sest nagu ma oma "unistuste täideviimise postituses" kirjutasin, siis tuleb endale natuke nn. positiivset survet avaldada ja unistus avalikult välja öelda.  

Ma salamisi ja vaikselt unistan taas maratoni jooksmisest. 


no vaadake vaid seda rahulolevat nägu aastast 2016 :D 

Tegelikult hakkas mõte ketrama juba oktoobris, kui omale jooksutossud uuesti jalga tõmbasin ja hommikusi jooksutiire tegema hakkasin. Naudin jooksmist meeletult, isegi kui mõnel päeval pole nii palju võhma kui tahaks või jalad on rasked all. Minu jaoks teeb eelkõige jooksu nauditavaks selline täiesti teise maailma minek, sest kui ma jooksen, siis tekib mu peas nii palju ägedaid ideid, mõtteid või saan lihtsalt iseendale keskenduda. Sellepärast ei pane ma ka kunagi muusikat kõrva, et mitte segada enda mõttetööd. Jooksmine pidi ka ajulained viima madalamale ehk sellisesse meditatiivsesse seisundisse, kus just töös ongi loov aju poolkera. Kift-kift! Ja see tunne, et ma suudan ja saan joosta. Mäletan ennast nii selgelt selles hetkes, kui isegi trepid võtsid võhmale. Mäletan ka seda tunnet, kui jooksin ära oma esimesed 5 km ja seejärel 21 km. Mäletan seda tunnet, kui lõpetasin 19 km pika üliraske intervalltreeningu, kus oli lõpuks veremaitse suus. Mäletan seda tunnet, kui lõpetasin oma esimese maratoni! :) See on võimas!

Nädalavahetusel käisin Viigi sünnipäeval ja siis oli seal ka Maris ja Regiina, ning muidugi läks jutt jooksmisele ja võistlustele. Mul reaalselt hakkas sees kripeldama ja värisema, sest tean täpselt kui äge tunne see on ja ma nii tahaks ka sellest kõigest osa saada.

Aga milles siis probleem on, kui kõik nii ilus ja tore tundub?

Korraks pühkis jooksumõtte peast see, et novembris hakkas mu põlv koledalt valutama. Praeguseks on olukord iseenesest paranenud ja põlv enam niimoodi valu ei tee. Lisaks vähendasin see periood trennikoormust.

Siis hakkasin mõtlema, et oeh, ma pole ju ikkagi aasta aega jooksnud ja kindlasti pole mu vorm selline, nagu aastal 2016. Lisaks veel 3-4 kg rohkem kaelas, kui eelmisel maratonil oli. Aga mida rohkem kaalub jooksja, seda raskem on joosta. Siis lõpuks suutsin juba sellega ka rahu teha, et isegi kui ma olen poole aeglasem, kui varem, siis põhiline on see, et ma lihtsalt alustan kuskilt pihta ja tegelikult kedagi ei koti, mis ajaga sa jooksed. Lihtsalt "kekutada" on tore, kui aeg on mõistlik.

Küll aga teeb mulle muret see, et kohe-kohe varsti on algamas Skuupi suvehooaeg ja maja ehitus, ehk suvel peaksin igal vabal hetkel seinu krohvima/pahteldama/värvima ja nädalavahetusel festivalidel jalgel möllama. Ja mäletan 2016 augustist, et päris raske oli pikki nädalavahetusi jooksuplaanidega sobitada. Ja vähesed unetunnid andsid taastumisel tunda.
Nüüd mõtlengi, et kas suudan suvel kuidagi normaalselt oma trenne töö-ja ehitusgraafikusse sobitada, ilma et ma ise ei laibastuks selle kõige pärast.
Samas, Margit on ju koguaeg hakkama saanud ja tal on ka mitu töökohta, ning hullumeelne ehitusprojekt, miks siis mina ei võiks saada? Või Regiina, kellel on 3 last, töö, koolitused, kodu ja samas teeb ta nädalas 12h trenni ja läheb Ironmanile!

Uuuuh, praegu seda kirjutades on täielik motilaks! Tegelikult ma ju saan hakkama, ainult tahtejõudu ja järjepidevust on vaja. Ning need pikad jooksud võtsid ju ka ainult 2-3h päevast, selle ma ju ikka kuidagi moodi leian.

Ma tean! Teen nii, et annan endast parima. Üritan vaikselt pihta hakata ja liikuda sihikindlalt eesmärgi suunas. Kui peaksin põruma, siis põrun, aga kui kõik peaks õnnestuma ja leian ennast sügisel maratonistardist, siis ma loodan, et Jüri kannab mind pärast kätel koju ja söödab mulle 100kg enda tehtud browniet sisse. Kõlab kui hea plaan. :D

Nonii, nüüd sai see siis kõva häälega välja öeldud!

Nüüd peaks vist endale uued jooksutossud leidma, aga ma usun, et Adidas läheb uuesti valikusse. Kuid kui Nike tahab mind sponsoreerida, siis ega ma ära ei ütleks, sest pole Nike tossudega kunagi jooksnud. :D

Ja tahan vist Garmini jooksukellale pulsivöö juurde ostma, sest ma ikkagi  väga ei usalda seda randme pealt mõõtmist. Aga kui kellelgi peaks garmini pulsivööd kodus vedelema, siis võite märku anda :)

Kas tahaksite, et hakkaksin oma jooksutrenne siin ka kajastama?



You Might Also Like

12 kommentaari

  1. *Faktiviga: Ironman ja Ironman 70.3 on erinevad võistlused. Esimene on nn täispikk triatlon ehk 3.8km ujumist,180km ratast ja 42.2 jooksu. Ironman 70.3 on nn poolpikk triatlon ehk 1.9km ujumist, 90km ratast ja 21.1 jooksu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh parandamast :) minu arvates suur eneseületus siiski. :)

      Kustuta
  2. Kas sellel motivatsioonil on midagi pistmist ka Liis Velskeri plaaniga joosta 500km? Näen, et oled teda isegi tsiteerinud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole sugugi. Tema teeb oma asja ja see on kift. Samas loodan, et ta sellise järsu trennikoormuse tõusuga endale liiga ei tee. Tsiteerinud? kus? :) Minu jooksu põhjused on täpselt samad,mis koguaeg, sellest võib lugeda ka aastal 2016 mai kuu postituses, mida ma jooksus hindan :)

      Kustuta
    2. Ja taas maratoni kuni tegemine on mul kuklas tiksunud tegelikult üle poole aasta. Taastusin eelmisel aastal lihtsalt oma vaimsest ja füüsilisest läbipõlemisest,muidu oleksin jooksnud ka eelmisel hooajal.

      Kustuta
  3. Soovitan sul lasta teha jalgadele analüüs, et millised jalatsid sulle sobivad. Minul tekkisid põlvedega jamad, kui olid valed tossud. On ju erineva toetuse ja pehmedustega jalatseid.

    VastaKustuta
  4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  5. Kõik maratonipostitused loen ära! :)
    PS. Mine Jooksueksperti jalgu testima ja osta (vähemalt) üks paar Saucony tosse. Noh, seal on muid tosse ka, aga Saucony pere on see kõige parem pere. ;) Tarmo on oma alal parim ja saad oma jalgade, jooksmise jpm kohta nii palju teada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Enne eelmist maratoni käisin jooksueksperdis küll ja sauconytega sealt ka ära tulin. Kuid nende vooder andis seest kiiresti järele ja üleüldiselt oli megaraske nendega joosta. :) aga ma lähen uurin uuesti :)

      Kustuta
  6. Kusjuures mulle tundus ka kohe, et Velskeri tsitaat:) Aga nii vingelt naiselt inspiratsiooni saamine on igati positiivne.
    Ole tubli ja vaata, et sa oma kehale jälle liiga ei tee :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arvan, et kõik jooksuga tegelejad jõuavad samadele järeldustele. :) Otseselt eeskujuks ma teda siiski võtta ei saa, kuna arvan, et 2 kuuga 500 km jooksmine ja nii järsu treeningkoormuse tõstmine võib talle pikaajalisi vigastusi tekitada- see ei saa kuidagi mulle eeskujuks olla.
      Mina võtan täpselt enda enesetunde pealt. Nüüd võibolla oskan seda ületreenituse ja läbipõlemise hetke ette näha ja ennustada. :)

      Kustuta
  7. Jooksutrennid huvitavad kindlasti. :)

    VastaKustuta

Subscribe