Väike update viimasest nädalast

13 aprill


Väsimus pole veel taandumismärke näidanud. Küll olen teda natuke kiusanud mõne pikapika tööpäeva ja ühel päeval isegi hommikul kell 3 ärkamisega. Kuigi seda ei tasu ka nii hullusti võtta, sest läksin enne 9t juba magama, nagu ka kõik viimased päevad. Eile tuli kella 7-8 õhtul ajal juba nii suur uni peale, et ronisin 8 paiku voodisse, aga kuna Jüri mõtles preilile eile ise ühe pikapika muinasjutu välja, jäin ka ise seda huviga kuulama, seega mul on pmt sama magamamineku graafik nagu 1.klassi lapsel. Oeh... 


Mulle tundub, et ka mu immuunsüsteem on kuidagi eriliselt nõrgaks jäänud, missest, et võtan hoolega kõiki vitamiine. Näiteks lõi jälle alumise tarkusehamba ümber põletik välja ja pool suud oli nii valus, et käisin erakorralisel hambaarsti visiidil. Arst oleks tahtnud kohe tarkusehambad välja tõmmata, aga enne kirjutas mulle põletiku raviks nädala jagu antibiootikume ja alles siis lähen tõmban need alumised kurjajuured välja. Kes on käinud alumisi tarkusehambaid välja tõmbamas? Kas on väga valus ja kui ruttu taastub?





Siis hakkasin võtma ka tot'hema rauaampulle, praeguseks pole kõhtu kinni löönud, pigem vastupidine toime, kuid selle manustamine omaette väljakutse. Ampullikese peab lahustama vees/mahlas ja siis alla jooma, aga see maitseb täpselt nagu üks verekokteil, seega lahustan teda üpris väheses vees ja siis joon kõrrega kiiresti kurgust alla, et väga maitset ei tunneks.

Täna öösel ärkasin hoopis tugeva kurguvaluga üles. Otsisin küll hommikul kiirelt taruvaigisprei üles, sest taruvaik võtab imehästi igaltpoolt põletikku alla, aga ma ei kujuta ette millega ma selle kurguvalu nüüd ära teenisin. Õnneks antibiootikumi kuur peal, loodan, et läheb ruttu üle. Igaljuhul selline veidralt haiglane on ikka olla. 


Trenni jätsin eelmisel nädalal täiesti ära, selleeest, olid nädala lõpus kolm 12-15 tunnist tööpäeva, mis jalgadele rohkem kui trenni eest. Aga juba selle nädala alguses käisin jälle EMSis ja siis mahutasin kolmapäeva ühe 9km rahuliku jooksu ja täna lähen teen väikse lõigutrenni. Panen teile sellel nädalalal ka taas jooksupäeviku üles. 


Alguses oli muidugi mul väike plaan minna ka Tartu Maastikumaratonile, aga kuna lähen vahetult enne seda Taani, siis tarkusehambaid välja tõmbama ja tulevad 2 nädalat Skuupis tööd, siis kahjuks sinna vist ei jõua. Aga pole hullu. Kui sügisekski omadega valmis jõuan, oleks hästi :D 

Täna üritan järjest kõik kooli kodutööd ära teha, sest olen omadega täiesti maas ja järgmisel nädalal on nii Haapsalus kool kui ka Holistika.  Miks ma kodutöödega jännis olen, on puhas motivatsioonipuudus Haapsalus käia. Reaalselt motiveerib mind hetkel vaid kõrgharidus. Holistika Instituut  võrreldes Haapsaluga köidab mind niiiii palju rohkem. Ma olen üliõnnelik, et sinna läksin.

Ja majaehitusega ka asjad edenevad. Läheme nädalavahetusel võsa ja osasid puid krundil maha võtma ja pühapäeval hakatakse kanalisatsiooni kaevama. Kohe mai alguses hakkab vundamendi ehitus pihta. Lõpuks on kõik nii käega katsutav ja unistus oma majast saab suvel teoks. Üritan veel Jürit utsitada postitust kirjutama, sest nii paljust on veel enne siseviimistluseni jõudmist ära rääkida. 

Nüüd tuli selline kõigeteemaline postitus, aga tahtsin teile väikse ülevaate hetkest teha, aga siia lõppu üks naljakas lugu ka Skuupi-tegemistest, sest sellised seigad on meie töös nii tavalised ja ei tee seda kunagi igavaks. :)

Talvehooajal teeme Skuupiga usinalt cateringe. Sellel korral Mirjet ei olnud ja mulle tuli cateringi tegema armas Laura, kellega saime GAGis tuttavaks. Imearmas inimene ja lausa lust on koos midagi teha. Mina vorpisin siis hoolega wräppe ja Laura suristas smuutisid. Kuna serveerime smuutid alles koha peal, siis teeme nad kõigepealt suurematesse "kanistritesse". Kui Laural smuutid tehtud said, siis andsin talle meie VW Transporteri võtme ja ütlesin, et viiks smuutid autosse külma, sest siis olid veel väljas tugevad miinuskraadid. Laura oli juba imelikult kaua väljas olnud ja lõpuks tuli ta sisse tagasi teatades: "Helena, oled sa kindel, et need võtmed ikka töötavad?"
Mina: "Muidugi olen kindel!"
Laura: "No ma proovisin ja proovisin, siis sakutasin ust ja autol hakkas veel signa tööle".
Kuna võtmekimbus oli nii minu auto kui ka Transporteri võti, siis küsisin: "Kumba neist sa kasutasid?"  Laura viitas minu võtmele, mis avab ainult mu Opeli uksi.
Laura: "Aga see ei olnud ju teil Volkswagen..."
Mina: "Oli ikka, kas sa panid smuutid ikka õigesse autosse?"
Läksime siis uuesti vaatama ja küsisin millisesse autosse ta smuutikanistrid pani. Laura suunas käega ühe suure Renault bussi poole. Hakkasin siis kõvasti naerma ja näitasin, et meie auto seisab 2 autot sellest Renaultist eemal. Jooksin siis kähku Renault bussi poole ja selle uksed olid lukus. Kangutasin ka tagumist liugust ja lahti see tuligi. Vastu vaatas 20l smuutit, võõras autos. Muidugi selle kangutamise peale hakkas jälle tööle ka auto signalisatsioon. Panime kähku ukse tagasi kinni ja viisin smuutid enda autosse. Mõni hetk hiljem tuli ka Renault omanik välja, hüppas autosse ja sõitis bussiga minema. Ma hakkasin sellel hetkel niii kõvasti naerma, sest see oleks olnud nii tragikoomiline, kui meie cateringi smuutid oleks lihtsalt vale bussiga minema sõitnud ja oleksime seda alles cateringi asju ära viies märganud.  Kuigi Laural sellel hetkel oli ülipiinlik, siis mina sain terve ülejäänud päeva naerda, sest sellised seigad on nii Skuup. Lihtsalt ma üldse poleks imestanud ka, kui need smuutid oleks minema sõitnud. Nii palju on need kaks aastat karastanud, et sellised "õnnetused" ajavad hoopis naerma, mitte nutma. 


You Might Also Like

4 kommentaari

  1. Olen käinud alumist tarkusehammast tõmbamas. Mõlemat korraga ei tõmmatud, kuna öeldi et keel läheb tuimestusega lõdvaks ja võib tekkida lämbumisoht. Üks alumine on veel jäänud ja sellest saan ka varsti lahti. Tõmbamine ise läks mul väga kergelt, valus ei olnud. Mul õmmeldi iget ja pandi dreen ning neid pidin kahel korral eemaldamas käima. Taastumine läks ka hästi, järgmistel päevadel valutas kergelt ja süüa väga ei saanud/julgenud.
    Kuna mulle pandi sinna auku dreen mis oli rohuga immutatud, siis toitu auku sattuda ei saanud, aga kui dreen välja võeti jäi alles suur auk ja pidin olema ettevaatlik ja suud peale igat söömist loputama. Augu kinnikasvamine võttis üksjagu aega aga normaalne oli olla juba nädala jooksul.

    VastaKustuta
  2. Mul tõmmati korraga kolm välja, mul hakkas 19 eluaasta jooksma ja ma nõudsin. Öeldi et nagunii palavik ja emosse võib olla minek( eks sellepärast arst nõustus-mu ema:D). Ärgu ma suitsetagu ja varugu jäätist. Asi lõppes sellega, et ma õgisin friikaid ja krõpse, mitte midagi polnud. Kolmas päev korra lõi näo alles hamstriks üles, neljadaks oli läinud.
    Hammastest ma ei taha üldse rääkida, endal tohutud mured ja väljaminekud sellega. Mõtlen juba et tõmbaks tühjaks ja korras.

    VastaKustuta
  3. Lasnud ka juba 2 tarkusehammast eemaldada, 1 veel vaja eemaldada.
    Aga mõlemal korral polnud tunda midagi, samal päeval sai juba normaalselt ka süüa. Õrnalt tuikas küll, aga see oli täiesti talutav :)

    VastaKustuta
  4. Minul tõmmati kõik neli tarkusehammast umbes kuuajase vahega välja. Esialgu paremalt, siis vasakult poolt. Esimesel korral mõtlesin, et mis seal ikka, järgmisel päeval juba tööle tagasi. Aga kui järgmisel hommikul ikka korralikult paistes ja veritseva põsega üles ärkasin (suud ka väga lahti ei saanud), siis võtsin terve nädala igaks juhuks vabaks.. Samas võis asi olla ka selles, et hambad polnud veel igemest läbi, nii et lõigati lahti ning õmmeldi uuesti kinni. Aga eks igalühel ongi erinev reaktsioon, soovitaksin lihtsalt paar-kolm vaba päeva ning korralikult jääd ja vedelat toitu varuda! ;)

    VastaKustuta

Subscribe