Hull juuni ja uudiseid!

20 juuni

*vaatab imestusega kalendrit ja siis häbeneb natuke* 


Whaat?? Kuidas juba 20. juuni on kätte jõudnud? 
Viimased 3 nädalat on möödunud erinevate tähtsate sündmuste ja tegemiste pöörises, niiet ma pole arugi saanud, et kuu hakkab juba läbi saama. Lisaks veel eile tegin selle aasta viimase eksami, seega juuni alguses oli kibekiire koduste tööde tegemine ka. 


Ainus, millest olen ilma jäänud, on EBA2018 ja ega mind see väga ei puuduta ka. Andsin juba korraldusliku poole pealt oma tagasiside enne ürtuse toimumist ja nüüd arvustusi lugedes ei ole isegi kahju, et ma läksin hoopis Võrru nädalavahetust nautima. Ja siis see hullumeelne tragöödia üksteise mahategemise ja välimuse arvustamise suhtes, mis pärast EBA galat käima lõi. Hoian pead kinni ja mõtlen, kui madalale saab langeda ja kui lapsikud võivad naised olla. Kohutav. Siinkohal pikemalt ma ei peatuks. Rõõm on aga tõdeda, et kokandus jms blogide kategoorias sain 2.koha, seega olen ääretult tänulik teile, kes te võtsite vaevaks mind toetada! :) Kahjuks pean tõdema, et järgmisel aastal enam auhindade jagamisel ei osale. 

Aga nüüd paari sõnaga sellest, mis vahepeal toimunud on ja siis mõned uudised ka postituse lõppu. 

Mu armsa Skuupitari Mirje imeline tüdrukuteõhtu ja pulm 

No absoluutselt võrratud nädalavahetused olid. Korraldasime meie Mimmule ilusa haldjapeo, kus laulsime väelaule ja nautisime sooja suveilma. Korraga olid koos pea 30 kaunist neidu, kes kõik andsid nii suure panuse peo õnnestumisse.  Pilte tegi meist Keir, kellest olen siin blogis ka varem juttu teinud, sest nii andekat noort poissi pole ma veel enne kaamera taga näinud. Keir tegi ka meist eelmisel suvel Skuupi kodulehele pildid ja nii vahva, et ta jaksas reaalselt teisest Eesti otsast (Räpinast) kõigepealt Tallinnasse ja siis Haapsalu kanti kohale tulla. Aitäh-aitäh-aitäh.


Foto: Keir Rämson
Väelauluring Tom Valsbergi ja Jane Kruusiga 

Foto: Keir Rämson

Imelised Skuupi tüdrukud ♡

Ja teate, pulm ise oli nii nii ilus ja lõbus. Kahjuks mul veel fotograafi pilte teile siia jagada ei ole, aga poosetasime niisama ka ;)

Kuna pilte instagramis pilte jagades sain palju kirju ka klieidi kohta, mida ma pulmas kandsin, siis mõtlesin, et räägin teile oma kleidiloo ära ära. Tellisin endale algselt kleidi Asosest. Imeilus roosa ja õrnalt naiselik kleit, mis tegelikult oli täitsa paras ja mõtlesin, et tagasi ei hakka saatma ja käin sellega pulmas ära. Rippus see kleit mul siis mõne nädala riidepuu küljes, kui proovisin seda uuesti selga ja enam ei tundunud ennast üldse nii hästi. Hästi kammitsetud oli olla ja sain aru, et kui ma pulmas veel normaalselt söön ja natuke head-paremat joon, siis ei tule sellest kõhu sees hoidmisest midagi välja. 

Kuna Jaanikal veel kleiti ei olnud, siis pakkusingi välja variandi, et võib minu käest kleidi saada ja otsin endale uue. Mai alguses käis mu ema Tallinnas ja siis läksime uut kleiti piiluma. Ma olin juba ühe korra Montonis ühte imekaunist roosat eksemplari näinud, aga miskipärast selga ei proovinud. Kriipis aga see kleit mul ikka hinge ja lõpuks montonisse läksingi. Kui kleidi selga panin, sain aru, et see ongi just see! Ideaalne värv, lõige ja must pits, mis oli kontrastiks ja sobis hästi mu lühikese ja karmima soenguga. 

Lõpuks olimegi Jaanikaga sama tooni kleitides ja nii ilus oli olla. Muidugi käisime veel enne Etheli juures meigis ka, sest minu arvates annab professionaalne meik nii palju juurde.


Pärast meiki läksime pulmapaika ja aitasime pruudil kleiti selga panna ja sättida. Mul endalgi oli väike sabin sees, ma isegi ei tea miks. Aga Mirje nägi oma kleidis lihtsalt vapustav välja. Laulatus toimus ise rohelises õunapuu aias ja päike siras nii eredalt taevas. Ilmaga ka vedas täielikult. 


Minu soul sister ♡


Ja tantsida sai ka! Meisterjaan tõmbas peo käima ja jalad olid järgmiseks päevaks ikka korralikult valusad. 
Teate mis? Ma püüdsin isegi pruudikimbu kinni. Seega katsuge te keegi enne pulmi teha. :D Mu kaelkirjaku pikkusest oli ikka kõvasti abi, sest olin peajagu pikem kui teised ja hüpe oli ka meetrikõrgune, seega päris kerge vaevaga lendas kimp otse käte vahele. 





Ja kuna see postitus juba üheks mammutpostituseks läks, siis tegelikult sain ma vahepeal ka aasta vanemaks, seega

Minu sünnipäev

See oli nädal, kus mul oli kool esmaspäevast pühapäevani, seega sünnipäeva pidi tähistama peale koolipäeva. Mul oli muidugi hea meel selle üle, et sünnipäev oli neljapäeval, ehk siis, kui Holistika uus moodul hakkas. Küpsetasin neile erkrohelise spinatibiskviidiga maasikatorti, millest unustasin küll pilti teha, aga pean seda retsepti kindlasti teiega ka jagama, sest oli paganama hea. 

Hommikul laulmise asemel tantsisime kahekümnekesi klassis ja see oli lihtsalt nii vahva. Mul on holistikas tõesti sigavinge grupp ja alati ootan uut moodulit. Polegi vist kunagi sellise rõõmu ja ootusärevusega koolis käinud. 

Õhtul kell 6 ootas mind  kooli ees Jüri, kes oli õhtuks bookinud meile laua Noa Peakoka poolele. Kui kohale jõudsime oli just restorani uksed lahti tehtud ja olime muidu täisbroneeritud saalis sel hetkel ainukesed. Meid juhatati istuma otse peakoka töölauda, ehk meie vastas oli peakokk, kes pani välja sööke ja minu paremal käel laius köök ja kokapoisid, kes asjatasid söökide valmistamisega. 



Mul oli hing kinni, sest muidu olen ma vaadanud ainult Chef's Table sarja ja järgmisel hetkel istusingi ise peakoka lauas. 11 käiku imelist toitu ja iga käigu juurde ka erilisi veine. Igat rooga serveeris meile peakokk ise ja meie sommeljee teenindusoskus oli imetlusväärne.  




 Mul oli lihtsalt hing kinni, kui perfektne kogu see õhtu oli. Rääkisime peakokaga juttu ja isegi tal oli hea meel, et inimesed, kes toitu reaalselt naudivad, hindavad ja sellest rääkida oskavad, istusid ta vastas.  Lõpuks toodi lisaks 11-le käigule mulle ka tort, kus peal põles eredalt säraküünal ja peakokk joristas vaikselt sünnipäeva laulu. Ma olin samal ajal lihtsalt õnnest pisarates, sest nii ägeda seltskonna ja toiduga sünnipäeva poleka ma ette osanud kujutada. Aitäh armas Jüri, et sa ka nii äge foodie oled! :* 



Ja ma ei oleks ausaltöeldes uskunud, et õhtu läheb veel paremaks. Hakkasime umbes peale 4 tundi restoranis istumist Piritalt kodu poole sõitma ja koju jõudes kostus pimedast toast sünnipäeva laul ja tuld põlema pannes lendasid mulle näkku konfetid. Mu armsad Skuupi tüdrukud nii laivis kui ka videokõne teel, olid koos mu õega mind õnnitlema tulnud. Lihtsalt amazing, kuidas mul on vedanud, et mu ümber nii kiftid inimesed on.



Ja nüüd väike uudis ka!

Ja kuna veel sellest oleks juuni kuusse vähe, siis tegelesin kõige selle virr-varri keskel ka tööotsingutega. Tahtsin mingit uut väljakutset ja natuke stabiilsemat (mitte nii hooajalist) tööd. 
Otsingud kandsid tegelikult üsna pea vilja, sest käisin vestlusel BioMarketis. Kandideerisin müügiassistendi kohale, mis oli nende sõnul minu jaoks igav ja sinna kohale nad mind ei tahtnud. Küll aga tahtsid nad mind. Ma olin täiesti sõnatu, sest ma poleks uskunud, et nii võib minna. Kaardistasime ära mu oskused ja mõtlesime, kuidas saaksin nende ettevõttele kasulik olla.  Lõime lõpuks käed ja minust sai ametinimetuse järgi Tervisejuht! Ehk peatselt on minu haldusalas ka sotsiaalmeedia ja saan tervist edendada ka BioMarketi nimel. 

Skuup ei ka ka mu elust kusagile, sest Skuupitarid on mu teine pere ja vahel on nii vahva seal ka möllata. Kindlasti näeb mind karavanis mõnel suvisel üritusel, nt I Land Sound, aga igal pool mind enam niiväga ei näe. 

Nagu ma ütlesin, et otsisin uusi väljakutseid, siis minu jaoks on see alati olnud sõnakõlks, aga tundub, et ma reaalselt manifesteerisin endale sellega tulevikku ja reaalsust. Juba oma teisel töönädalal uues ametis saan aru, et väljakutsed tõesti ootavad ja ma üliväga loodan, et suudan nendest kuidagimoodi ikkagi üle hüpata. 

Tegelikult oleks mul veel siia praegu palju palju kirjutada, aga järgmine kord saate ka palju ilusaid pilte, sest käisime Jüriga ka vahepeal Kadri Purje juures pildistamas. 

Mõnusat jaani teile ja peatse lugemiseni! 

Üks asi veel- moosisin Jürit, et ta teile veel majaehituse algjärgust kirjutaks, sest tegelikult on meil juba uksed-aknad ees ja katus peal, aga vahepealne etapp jäi üles kirjutamata. 


You Might Also Like

1 kommentaari

  1. Ma pole varem su blogile sattunud aga WOW! No kohe NII mõnuson lugeda ja milline positiivne suhtumine. Olen ise hiljuti sama tee peale läinud, et kõiges midagi ilusat ja toredat näha ja see polegi yldse raske. Aaga su postitus on super ❤��

    VastaKustuta

Subscribe