Oma keha aktsepteerimine

03 juuli


Mulle tundub, et tänaseks päevaks olen ma leppinud sellega, milline ma olen. Ma ei pea olema ei 10 kg kergem, et olla piisav ja väärt armastust. Ma olen mina, aga ma ei ole minu keha. See, millised on minu jalad või kui pehme on mu kõht ei määra mind inimesena. Ja see ei määra ka sind! 
Tegelikult tunnen täna seda postitust kirjutades natuke uhkust, et julgen teiega jagada pilte, mida poleks veel aasta tagasi ilmaski julgenud teha. Pilte, kus on näha mu keha nii ideaalsena nagu ta on. Jah, ma ei ole sikspäkiga ning mu puusad, kõht ja jalad on pehmemad kui mõnel teisel sportlikul inimesel, kuid ma olen terve, normaalne ja ilus naine, ning mul ei ole vaja enam ennast kellelegi tõestada ja kaalulangetusmaratoni pidada. 



Hea vaimse ja füüsilise tervise eelduseks on tähelepanelikkus iseenda suhtes ning enda austamine, kuid sageli unustatakse see lihtne tõde ära. Suure infomüra keskel leiame end võrdlemas ebarealistlike ja töödeldud ideaalkehadega sotsiaalmeedias. Arvatakse, et meedias ja reklaamides nähtu peegeldab reaalsust, kuigi siinkohal on tegemist justkui kõverpeegliga.   


Kuigi ma tunnen, et aktsepteerin ennast isegi 10 kg raskemana kui 2 aastat tagasi, siis vahel ikka miski asi nn tõmbab mind käima ja näen, kuidas vanad mõttemustrid võtavad võimust. Näiteks siis, kui olin kokku leppimas pildistamist fotograaf Kadri Purjega. Tema missioon on näidata, et iga naine siin maamuna peal on ilus. Ei pea olema modell, et tema kaamera ette minna, vaid ta suudab tõestada igale naisele, kui võrratu ta on. Igatahes otsis ta endale pildistamiseks ühte paari, kes julgeks teha ka natuke sensuaalsemaid pilte ja lubaks neid avalikult jagada. 
Foto: Kadri Purje

Ma armastan ja tean Kadri "käekirja", aga ikkagi ma ütlesin talle pärast inspiratsioonipiltide vaatamist nii muuseas: "Ma ikka loodan, et sobime sulle kaamera ette. Oleme ju täiesti tavalised- ma olen pigem ikkagi puusakas."  BOOOM!!! Sellel hetkel tabasin ennast vanas mustris - võrdlemas ennast nende modellidega Pinteresti piltidel ja ma reaalselt kujutan ette kuidas Kadri selle peale lause kodus naeru kihistas või hoopis käe ahastusest otsaette pani.  

Aga tegelikult tegi see ka mind ennast kurvaks. Terve maailm on täis noori ja ilusaid naisi, kes teevad ennast mõttes maatasa ja tahavad olla kellegi teise moodi. Mis on asja juures kõige hullem- see pidev kaaluteema ja võrdlus mõjutab kõige rohkem just teismelisi- neid noori naisi, kelle kehad alles arenevad ja pole vähe neid juhtumeid, kus tüdrukud ennast peenemaks saamise nimel näljutavad ja organismi rikuvad.   

Negatiivne kehakuvand ongi tänapäeva ühiskonnas pigem normaalsus, kui erand. Iga teine pealkiri ajakirja kaanel reklaamib kiiret võimalust kaalust alla võtta ning müügil on tuhandeid imetablette, mis peaksid tegema inimese ilusaks. Inimesed janunevad meeldimiste järele Facebookis, Instagramis ja muudel sotsiaalmeedia kontodel ning teevad selle nimel kõik, et olla ideaalne. Meid pommitatakse igapäevaselt piltidega ideaalsetest eludest, ideaalsetest kehadest, ideaalsetest ja ideaalsetest perekondadest. Kuid sageli ei filtreerita, et paljuski pole sellist ideaalsust olemas - ka need "ideaal-inimesed", on tihti sisemiselt katki ja paljud neist vaevlevad erinevate toitumishäirete ja terviseprobleemide küüsis.  

Teate, täna lugesin just ühe eluterve suhtumisega fitnessvõistleja postitust/arvamust ühest järjekordsest "fitness-projektist", mille eestvedaja on Marek Kalmus, kelle toitumiskavad on tuntud ülivähese kaloraaži poolest (olen kunagi isegi ise proovinud). Kõige hullem veel see, et projektis on ennast vormi viia aega 3 kuud ja kui teha midagi nii kiiresti, siis on see tahest tahtmata ekstreemne ja tervist kahjustav. Igatahes jagan teile seda postitust siia ka.  

Ma ei taha tegelikult teemast kõrvale kalduda, aga põhjuks, miks ma seda postitust jagasin on ka üks kommentaar selle postituse all. Teevi oli pannud printscreeni Marek Kalmuse instagrami storyst, kus tema esitles oma "iluideaale". Ja no ma ei tea, mis sõnumi see peaks noortele naistele andma. Et reaalselt vasakpoolne pilt on paksust naisest? Mis mina siis olen mingi elevant??? 



Ja samasuguse emotsiooni on tekitanud ka minus mitmed fotograafid, kes peaksid justkui pildistama naisi ja tooma välja nende ilu, aga samal ajal töötlevad neid väiksemaks ja peenemaks. Mul on olnud mitu juhust, kus fotograaf on mind peenemaks tuuninud. Isegi siis, kui olin oma elu kõige madalamas kaalus ja ebaterve. Fotograaf töötles mu pihta ja jalgu veel peenemaks ja mul tekkis tunne, et kas ma tõesti ei sobi?  Aaa... üks fotograaf tõmbas mu kõhtu brutaaliselt sisse ja teine jällegi tuunis mu nägu väiksemaks, et nägin välja nagu nirk. Nagu wtf!! Kallid fotograafid, minu arvates annab see edasi sõnumi, et te ei hinda oma klienti ja ta pole piisavalt ilus, et fotot muidu näidata. 

Ja seekord pildistamas olles ma ei tundud kordagi, et ma oleksin liiga paks, või midagi peaks ära töötlema ja jumal tänatud, et Kadri ei töötle oma piltidel mitte ühtegi naist peenemaks. Mõni töötleks nendelt piltidelt kohe kõik voldid ja kühmud ära, kuid mis jääb siis alles? Taas mingi väljamõeldud ideaal, mitte õige inimene. Ma võin  küll ennast väiksemaks tuunida, aga päris elus olen ma ju ikkagi samasugune. Tegelikult oli pilte päris palju veel. Mõnel olid voldid kõhul, aga see mind ei häirinud absoluutselt. Natuke aega tagasi oleks lihtsalt pildi ära kustutanud või teeselnud, et neid pole üldse olemas. Mingist jagamisest või uuesti vaatamisest poleks juttu olnud. Või oleksin olnud mustas masenduses, et olen nii kole ja paks. Aga praegu mitte. Praegu ma armastan ennast täpselt sellisena, nagu ma olen.

Ja meil oleks palju rohkem vaja selliseid fotograafe nagu Kadri, ausalt! Te võite tema facebooki lehte piiluda,sest ta kirjutab seal pikki postitusi minapildist ja enesearmastusest. Ma olen vist need küll kõik otsast lõpuni läbi lugenud. Mõnda veel mitugi korda. Ääretult inspireeriv.

Foto: Kadri Purje

Foto: Kadri Purje

Tegelikult on aga positiivne kehakuvand nii oluline. Iga mõte, mida me mõtleme ja signaalid, mida me oma kehale saadame mõjutab meie kehakeemiat, mis omakorda on tunda meie tervislikus seisundis ja olekus.  Positiivset kehakuvandit võiks nimetada ka terveks kehakuvandiks, sest enda hindamisega kaasneb ka parem tervis.   

Pane tähele, mitu korda sa enda kehast päeva jooksul halvasti mõtled, näiteks "mu jalad on nii paksud", "mu näonahk on nõme" või "Mul pole nii peenikest taljet, kui tal."  
Miks me ei võiks hoopis enda materdamise asemel olla tänulikud, et meil üldse keha on. Et meil on käed-jalad, mis liiguvad ja meie süda lööb. Mõnele pole seda rikkust antud. 

Inimesed võivad kõike teha õigesti- joosta igapäev kümneid kilomeetreid, süüa tervislikult, regulaarselt mediteerida, aga kui inimene ennast ei armasta ega hinda, vaid on tunne, et ta pole midagi väärt, siis hakkavad need tõekspidamised ajapikku tervise halvenemisega märku andma.  

Kas te veekristallide ja riisi katset teate? Ei tea?
Masaru Emoto pildistas veekristalle, ning selle vee kristallid, millele öeldi ilusaid ja armastavaid sõnu, muutusid korrapäraseks ja ilusaks. See vesi, mis valati üle vihkavate sõnade ja tunnetega, oli ebakorrapäratu. Seda sama katset on viidud läbi peaaegu igas maailma kohas, ning katsetatud, millised näevad välja erinevad joogiveed. Isegi Tallinna veest on sama katse tehtud. Kui te googeldate, leiate ka hästi palju videosid sellest. 

Aga kui mõelda, et meie keha koosneb ka 70% veest ja iga päev, mil me külvame ennast negatiivsusega üle, muudab meie keha. 

Sama katse tehti riisiga. Riis millele öeldi vihkavaid sõnu ja riis, mida ei pandud tähele läksid mädanema ja hallitama. Riis millele öeldi armastavaid sõnu, läks kergelt käärima ja tekkis riisiäädikas, nagu riisiga purgis olles juhtub. Kes ei usu, proovige kodus ise järele või vaadatakse youtubest videosid.

Aga reaalselt mõelge, et me tegelikult saame oma keha täpselt samamoodi mõjutada. 


Jean-Luc Jucker viis Nicaragus läbi uuringu, et tõestada, kuidas meedia mõjutab inimeste kehakuvandi ideaali. Katsealusteks olid kohalikud elanikud vanuses 16-78, kellel puudus igapäevane ligipääs sotsiaalmeediale, televisioonile ja muudele mõjutusallikatele. Uuringus osalenud inimestel paluti kõigepealt kirjeldada enda loodud ideaalset keha, mille joonis loodi ka arvutiprogrammi abil valmis. Seejärel näidati pooltele katsealustele reklaame ja katalooge, kus olid modellideks väga peenikesed naised ja teisele poolele näidati pluss-suuruses modellide katalooge ja pilte. Pärast 15 minutit kestnud katset, paluti, et inimesed kirjeldaks taas oma iluideaali. Selgus, et esimene grupp, kellele näidati peenikesi modelle, olid muutnud oma ilu ideeali peenema keha poole. Teise grupiga, kellele näidati pluss-suurus modelle, juhtus sarnane efekt, aga nende ideaalne keha muutus suuremaks. 

See uuring tõestab nii selgelt, et inimeste iluideaale ja ootusi iseendale mõjutab suurel määral meedia. Igas reklaamis on säravvalge naeratusega naine, kes on ebatavaliselt sale ja veatu. Aga see ju tekitabki meis alaväärsus tunde ja arvamuse, et me ainukesena oleme tavalised, mitte ideaalsed. Kuid tekib küsimus, miks ei näidata reklaamides täiesti tavalisi inimesi, et vaatajal tekiks samastumismoment. Kui muuta meedias näidatavaid reklaame ja propageerida normaalsuuruses keha, oleks negatiivne kehakuvand palju vähem levinud.   







Naised, me oleme unikaalsed ja seetõttu ka nii imelised ja väge täis! Me ise oleme enda kõige suuremad kriitikud ja teistel tundub alati kõik paremini. Tegelikult kadestab just keegi sinu jalgu, mis sulle endale sugugi ei meeldi või sinu armsaid põsesarnasid või hoopis sinu suurt naeratust. Hinda ennast, sest sa oled tõesti imeline!

Uskuge mind, teie lähedased ja sõbrad ei hooli sellest, kas te kannate S või M numbrit riideid. Nad hoolivad sellest, et te oleksite õnnelik ja terve ning naudiksid ennast ja oma elu. Inimesed ei veeda aega sind arvustades ja mõeldes, kui mitu kilo sa täna kaalud, kõik on oma mõtetes ja muredes nii kinni, et selleks pole isegi mitte aega. Ja need kes kritiseerivadki, on ise probleemide küüsis, sest see mis toimub inimese sees, peegeldub ka välja poole. 






Enesekindel naine on kõige ilusam naine üldse! Ja ütle endale ilusaid sõnu, ning ütle teistele ka! Jah, ütle isegi võõrale midagi armsat, sest seda armastus teeks. 

















You Might Also Like

13 kommentaari

  1. Ma pole ammu midagi nii ilusat ja tõest lugenud. Sest ma niiiiiii tean, millest sa räägid ja mida sa tunned. Aastaid tagasi võtsin ka mina ligi 30kg alla ja pidasin sel ajal end nii paksuks ja koledaks ja üleüldse olin nii mustas augus kui olla saab. Tänaseks on need 30kg ilusti tagasi, aga ma olen palju õnnelikum kui varem. Ma olen jõudnud punkti, kus ma armastan end ja oma keha. Täiesti hands down, ma olen rahu teinud endaga. Ja palju on selle juures aidanud bodypositive communitysse kuulumine. Jälgin sealseid tõelisi inimesi, kes on väga erinevate kehadega, kuid peamine on see, et nad kõik end armastavad ja näitavad seda välja. Minu meelest me vajame seda ka oma igapäeva elus..tavalisi inimesi, erinevate kehade, välimuste ja stiilidega. Ma ei taha osta poest piimagi, mida reklaamib modell, kellel on ilmselt toitumishäire..ma ei üldista, aga lihtsalt olles kursis selle maailmaga, siis...
    Anywayy, ma olen nii tänulik, et on sinusuguseid naisi, kes enesekindlust ka teistele naistele(meestele kasvõi loomadele) sisse süstivad, sest that's what we all need.
    Aitäh sulle, suure tähega naine!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle, selle imearmsa tagasiside eest! Panid mu südame sulama ;*

      Kustuta
  2. Vastused
    1. Kallid sulle, Sa võrratu jooksuprintsess❤

      Kustuta
  3. Helena, sa oled nii noor, kuid nii eluterve suhtumisega, et su postitusi on puhas rõõm lugeda.
    Mina olen üks neist, kes oma keha vihkab. Olen mõne ajaga kõvasti kaalus juurde võtnud ja olen selles oma ohjeldamatu söömisega ise täiesti süüdi. Väga väga raske on end distsiplineerida, lihtsalt ei suuda. Enamiku päevast mõtlen sellele, et ma olen nii paks ja rõve, enesekindlus on olematu, samal ajal pugin jäätist näost sisse. Olen kõvasti ka pisaraid oma kaalu pärast valanud. Ei oskagi arvata, mis aitaks, et selles osas endaga ja oma kehaga rahu teha. Oma kehaga ja keha kaaluga olen nii kaua rahulolematu olnud, kui ma mäletan. Isegi kui kõvasti kergem ja kõhnem olin,ei olnud ma rahul. Aga sellises kaalus nagu ma praegu olen, pole kunagi olnud ning tõsiselt raske on sellega toime tulla ning aksepteerida.
    Sina oled ka tõeliselt tubli, et oled suutnud seda "terve elu käib ümber kaalu" august välja tulla.

    VastaKustuta
  4. Oi, Helena.Sa oled tõesti üks kõige kaunemaid naisi, keda mina kumagi näinud olen. Mul on nii hea meel lugeda, et oled lõpuks endaga rahu teinud ja näed endas seda, mida nii paljud teised inimesed on juba ammu imetlenud. Oled ilus nii seest kui väljast :)

    VastaKustuta
  5. Väga hea postitus! Ja praegu just väga hea meeldetuletus, aitäh! Sa oled nii armas ja inspireeriv inimene. Olen alles viimasel ajal hakanud trenni tegema mõtteviisiga, mitte et ma "pean", et sale olla, vaid, et ma "saan", sest mul on terve keha ja mul on võimalus minna jooksma, minna joogasse, kuhu iganes. Ma saan seda teha, mul on vedanud. Ja pigem peakski selliseid asju tegema sooviga areneda, et jõuda/osata rohkem jne, et nautida, mitte kohustusena ajades taga mingeid teiste poolt ette antud iluideaale.

    VastaKustuta
  6. Olen nõus- ennast tuleb austada ja armastada, mis iganes kujuga või suurusega su keha on :)

    VastaKustuta
  7. Ma olen absoluutselt nõus, et iseennast peab armastama, ka +30 kg ülekaaluga, AGA! Mõelge liigestele jm ka, eksju!

    VastaKustuta
  8. Mul oli tõsiselt totter keha pärast obsessimine vanuses 20-24. Kandsin S/XS suuruses riideid..
    Nüüd, kaks last hiljem, kaalun ligi 10 kg rohkem kui enne, kannan S/M suurust, ja tead mis - see ebaterve kinnisidee on läinud! Loomulikult üritan ma vaikselt ennast uuesti vormi ajada, aga tasapisi ja mõistlikuse piires. Kuna ma maiustamisest loobuda ei suuda ega taha, siis ei tule kaalulangus kiiresti, aga ta tuleb. Pealegi olen ma avastanud armastuse jooksmise vastu ning juba seetõttu on teatava kaalu saavutamine vajalik. Jooksutulemused on aga sellest hoolimata üllatavalt head - igapäevane kärutamine aitab! :)
    Sünnitusjärgsest paarist ülekilost sain pärast pisikest kättevõtmist jagu. Kerge päästerõngas ja kõhuvolt on endiselt alles (neid mul enne lapsi ei olnud! Jalad ja puusad on huvitaval kombel samad, mis enne), aga... meeh. Küll kaovad needki.

    Ma näen enda vigu, tunnistan neid, väldin ülekaalu, aga need ei häiri enam minu elu. Minu keha suutis ilma suurema probleemita valmis teha kaks tervet ja imelist last, lisaks pääsesin täielikult venitusarmidest. Väike kõhuvolt on köki-möki selle kõrval. Lisaks ei sõltu minu sissetulek ja elatustase sellest, kui vähe ma süüa suudan ja kui palju trenni teha :D :D

    PS. Need pildid valge pitskleidiga on lummavad - vaatasin kohe mitu korda.

    VastaKustuta
  9. Suurepärane ja siiras postitus ning imekaunid pildid :)!!

    VastaKustuta

Subscribe