Miks sina üldse trenni teed?

10 november

            
Võtsin tegelikult juba eelmisel ja ka üleeelmisel nädalal blogi ette, aga olin nii melanhoolses meeleolus, et ei osanud kuidagi sõnu ritta panna. Jüri sõitis Norra komandeeringusse ja siis olin üksi meie uues majas. Ju polnud seda tuttavat turvalist keskkonda ümber ja oligi selline natuke kurb ja igatsev olla.  


Aga tegelikult on hirmus põnev aeg olnud praegu. Saime just kolitud ja elame kolmandat nädalat oma uues kodus. Elame küll praegu ainult alumisel korrusel, sest üleval veel koridoris, garderoobis ja tulevases lastetoas parkett panemata, aga nii tore ja mõnus on ikkagi. Meie täitsa oma kodu, kuhu õhtul kerra keerata. Hea nii hea tunne on. 

Viimane kuu ausaltöeldes kõik selle nahka läinud ongi. Õhtuti panime parketti nii palju kui võimalik ja siis üleeelmisel nädalal tegelesin ainult hullumeelse kolimistööga. Mu väike Opel digimuutus üleöö kolimisautoks. Väike aga tubli.   

Majast ma seekord ei räägi, sest tegelikult on nii palju veel siin teha ja tubadest tahaks kirjutada juba siis, kui miski valmis ja saab pilte näidata.

Tegelikult on selle kuu sees juhtunud nii palju ja samas mitte midagi, siis kohe raske neid eredamaid hetki kirja panna. Üldiselt tiirleb ikka elu maja, töö ja kooli ümber.

Ilma olen jäänud ka suurematest blogijate draamadest ja ausalt öeldes ei huvitagi. Kulgen kuidagi omas tempos ja nii ongi hea. Kunagi oleks suuri süümekaid tundndud, et pole kuu aega kriipsugi kirja saanud, aga praegu kirjutan, siis kui mulle õige tundub ja nii ongi minu arvates loomulik. Ja ega mu elus väga palju huvitavat praegu ei juhtu ka. Lähen juba kell 9 õhtul magama, mistõttu see päevgi väga pikk ei tundu. Praegu pimedal ajal tundub see õhtu kuidagi väga ruttu tulevat ka. 

Üks asi mille üle ma muidugi maru õnnelik olen, on see, et olen jälle leidnud oma tee trenni. Nii raske oli alguses alustada. Järsku tundsin end jälle täiesti äpuna ja üldse mitte enesekindlalt. Siis mõtlesin, et mis sest, et seljataga on tegelikult pea 6 aastat jõusaalistaaži, pean uuesti mõned trennid personaaltrennid koos treeneriga tegema. Noh, mõeldud tehtud. Ja alguses kuidagi ei vedanud sellega ka, et iga kord kui trenni läksin, miskit juhtus. Kõigepealt unustasin ühe tossu maha, järgmisel korral jäid maha sokid, siis kaotasin ära Jüri kingitud valgest kullast sõrmuse, mille küll tagasi sain, aga siis järgmisel korral kaotasin juba klubikraadi ära. See kõik pani mind mõtlema, kas üldse on vaja tagasi trenni minna. Okei, tegelikult oli lihtsalt naljakas, et kõik kuidagi nii juhtus.


Selle personaaltreeneri asjaga on muidugi naljakas lugu ka. Mäletate, kui augustikuus käisin 24/7-Fitnessi klubis spetsiaalselt isegi ühes ringtrennis, et näha ära, kas mulle üks treener meeldib või mitte. Tegelikult väga meeldis ja meeldis ka tema stiil trenni juhendamisel. Aga miskipärast ikkagi ma talle ei kirjutanud. Jumal teab miks? Kunagi oleks vist juba sellepärast kartnud, et meestreeneri ees üleni näost punase ja higist läbimärjana seisan. Mäletan, et kui 6 aastat tagasi trennis hakkasin käima, tundus trennis higistamine täielikult häbiasi. Ma ei tea mida mu ajuke sel ajal mõtles. Praegu on jumala normaalne pool tilkudes trennisaalis ringi komberdada.

Ühesõnaga kirjutasin hoopis Kaisa Metslale, kellega siis lõpuks ka käed lõime. Tundus asjalik ja tore noor naine. Praegu oleme koos teinud 5 personaaltrenni ja pean ütlema, et tõesti vahva on olnud. Tegi mulle mõnusa kava, mis on samal ajal väljakutsuv, aga samas ka täiesti tehtav. Ma palusingi tema käest, et paneks mulle kavasse selliseid harjutusi, mis tõstaks pulssi ja paneks mu tahtejõu ka proovile, sest sageli kipun veits laisk olema ja mingite asjadega viilima. Õnneks praegu pole seda veel olnud.  Praegu üritan kindlasti 3x käia jõutrennis, sest kava on jaotatud ka nii, et üks päev on ülakehale, üks alakehale ja üks tervele kehale. Neljandal päeval kas käin kuskil rühmatrennis või teen kardiot. Mõni nädal ei jõua kohe üldse 4x, aga kui juba kolm on tehtud, siis võin endaga väga rahul olla.

Ja siis ükspäev astun ma siis Manta majas olevasse klubisse sisse ja esimesena tuleb mulle vastu Kristjan. See treener, kellest augustikuus kirjutasin, aga talle ei kirjutanud. Kristjan kohe küsis, et noh, miks ma siis ei tulnud tema juurde, et ta loeb mu blogi küll. Oeh, kui piiinlik :D Jätan selle saatuse süüks, arvan, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Kuigi tegelikult oleks huvitav kunagi temaga ka üks trenn teha. Seega Kristjan, kui sa seda loed, siis ma kunagi tulen. Päriselt ka. :D

Praegu olen jälle leidnud üles selle poweri ja enesekindluse, mis mul trennides kunagi oli. Kohe kui trenniriided selga saan, läheb selg sirgu ja kohe ilus on ennast peeglist vaadata. Panin täna tähele ka üht mõttemustri muutust. Mu keha hakkas suve alguses kuidagi väga muutuma ja see tohutu kuumus pani täieliku põntsu. Olin koguaeg paistes nagu väike põrsas ja jalad olid järsku nagu pakud all. Nii ootasingi septembrit, et see õudus lihtsalt läbi saaks. Kuigi keha ei muutu ju järsku, aga minu jaoks tundus see justkui üleöö, kus ma järsku vaatasin  peeglisse ja seal ei olnud see sama keha, mis kevadel ja suve alguses. Nagu tõesti. Kuidagi väga kehv oli pilt, aga huvitav ja põnev oli see, et ma ei läinud kuidagi endast tänu sellele välja. Võtsin seda kuidagi loomulikult ja mõistsin, et keha ei olegi koguaeg samasugune ja on pidevas muutumises nagu maailm me ümber. On lihtsalt natuke paremaid ja halvemaid aegu. 

Panin tähele ka seda, et minu eesmärk trennis on täiesti muutunud. Kui varem käisin trennis vaid seetõttu, et kaalust alla võtta ja näha välja saledam, siis praegu ma käin trennis seepärast, et end hästi tunda. Muidugi mulle meeldib ka see, et mu õlad ja käed on tugevad, selg treenitud ja jalad, noh jalad on mul sellised, et ma ei teagi, mis nad on. Las nad siis lihtsalt olla. Ja kas te kujutate ette, kui palju rohkem motivatsiooni on mul trenni minna, sest ma tean, et ma tunnen ka ennast pärast poole palju paremini.

Ja mind kõnetas Ilona Karula artikkel endast parima andmise kohta. Ta ütles:

"Endast parima andmine tähendab seda, et igaühel on enda isiklik parim. Sinu parim on alati sinu parim ja kui keegi nõuab sinult veel midagi paremat, siis on see juba kellegi teise parim, mis ei kuulu sinu poolt täitmisele." 
Ja nii ma teengi. Annan iga päev endast enda parima. Ja nii nagu on muutuses meie sisemaailm, välismaailm ja keha, on muutuses ka minu parim. Kui ma pean seda meeles, et minu parim, ongi minu parim ja seda ei ole vaja kellegi teisega võrrelda, siis on kõik hästi. Tänu sellele teadmisele või arusaamale on mul ka trenni tehes üldse teine feeling ja tuju palju parem.

Mis sest, et olin eelmise aasta sügisel ja talvel palju paremas vormis kui praegu, sest eelmisel aastal üle poole aasta EMS treeninguid tõesti tegid mu kehaga imet, siis ma tunnen ennast nii oma kehas nii rahulikult ja ei kritiseeri üldse seda enda peas nii palju. Sest see ongi praegu minu parim ja mul ei ole vaja olla kellegi teise parim.

Kas oled üldse mõelnud mille pärast sina trenni teed? Kas selleks, et tunda ennast hästi? Või hoopis selleks, et teiste jaoks hea välja näha? 






You Might Also Like

3 kommentaari

  1. Teen trenni selleks, et tunda end oma kehas enesekindlana. Peale trenni tunnen end alati oma kehas nii hästi ja ilusana, sest olen teinud enda jaoks midagi head. Loomulikult on ka soov kaalust alla võtta ja end endast peenemate sõbrannade kõrval paremini tunda, kuid üritan endale alati sisendada, et eesmärk on olla parem kui ma olin varem, mitte parem kui teised. :)

    VastaKustuta
  2. Hea Helena,

    laias laastus olen ma sinuga nõus - iseennast tõesti peab armastama, küll aga ei ole ma nõus selle iseenda otsustamisega oma parima osas - see saab toimida ainult siis, kui sa oled terve ja normaalkaalus inimene. Mina kroonilise haigena pean ka iga päev trenni tegema ja ma ei teakski, mis on minu parim vorm ja mida ma saavutada suudan, kui mul ei oleks nõudlikku füsioterapeuti kõrval. Lööks ka mina laiskusehetkedel käega, et ah - käib küll! Täpselt sama lugu on minu arvates näiteks väga suure ülekaalulisuse korral (kus inimene võibki arvata, et see on talle piisav ja parim), mis otseselt mõjutab kogu organismi, eriti liigeseid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Enesearmastus on tõesti vahva, aga endast parima andmise aöl mõtlesin siiski natuke midagi muud. Mina võtsin ka endale treeneri ikka selleks, et ta mind utsitaks, sest olen loomult nii laisk, et annaksin endast palju vähem,kui oöen tegelikult suuteline. Sama teeb sinuga ka füsioterapeut. Selle teiste parima aöö mõtlesin just seda suurt võrdlemist ja tahtmist olla keegi teine ja saavutada seda,mida keegi teine.
      Ülekaalu kohta ütlen üht. Enesearmastus tähendab ka seda, et sa armastad ja hoiad oma keha, toitud tervislikult ja liigutad ennast. Kuid raske ja haiglasliku ülekaalulisuse puhul ei saa enesearmastusest rääkida. Kui keha on sinnamaani juba lastud, pole ju mingist armastusest juttugi.
      Ma arvan et kõik inimesed ei pea olema S-mõõdulised ja KMI järgi on ka normaalkaal suhteline, sest mina olen ka KMI järgi pmt ülekaalus. Ma arvan, et inimene on normaalkaaluline siis,kui ta on füüsiliselt terve ja suudab olla aktiivne. Muidugi KMI on üks indikaator ja samuti tuleks jälgida ka vöö ja puusa ümbermõõdu suhet.

      Kustuta

Subscribe