Meie kodu lugu: Ole oma soovidega ettevaatlik

14 november


 Haha, hakkasin seda postitust kirjutama ja muidugi avasin youtube'i, et mingit head laulu panna taustaks, aga lõpetasin umbes tunnise loomavideote vaatamise maratoniga. Ei tohiks vist teinekord seda youtube'i käima panna, aga vihased jänesed olid tegelikult päris naljakad küll. 

Rääkides manifesteerimisest, siis viimasel ajal olen järjest rohkem tõestust saanud sellele, et kui midagi väga tahad, siis universum ka annab. Noh kasjust otseselt universum, aga kuidagi need asjad ikka minuni jõuavad. Näiteks kevadel manifesteerisin endale just need jooksutossud, mida ma tahtsin, seda lugu saad lugeda siit.  Aga tuleb välja, et tegelikult ei manifesteeru ainult need asjad, mis head on, vaid ka need mida üritad elu eest vältida.  Kuigi mõnikord võivad ka need mitte tahetud asjad väga vajalikuks ja positiivseks kujuneda. Vot sulle, tuleb mõtetega ikka väga ettevaatlik olla. 

See konkreetne lugu algas juba tegelikult eelmise kuu alguses. 
Kolimine oli käega katsutav ja mina ei suutnud aktepteerida mõtet sellest, et magame majas alguses täispuhutava madratsi peal. Kujutasin juba ette seda kragisevat ja sisisevat madratsit, mis iga liigutuse peale häält teeb ja hommikuks pooltühi on. Ja siis kujutasin ette valutavat selga ja kaela. Ja siis veel tühja rahakotti, kus pole raasugi uueks madratsiks raha.  Käisin siis Jürile nagu uni pinda, et me peaks ikka minema endale enne kolimist madratsit vaatama minema. Jüri kujutelmas oli ilmselt see sama tühi rahakott, sest ta vaatas mind iga kord täiesti tuima näoga, kui ma jälle tal kõrva ääres maugumas käisin. Mõtlesime Aatriumist vaadata mingi tahkemat sorti vedrumadratsi. Vähemalt mõtlesime. 

No palju aega ei läinudki mööda, kui helistas mu ema ja ütles, et talle pakuti nüüd hullult hea hinnaga mingit hullult head Dormeo memoryvahuust madratsit ja nüüd ta kohe tahab mulle selle ära osta ja soolaleivaks kinkida. Huuh, meil Võrumaal on üks Dormeo madrats olnud ja juba mõte sellest ajas mu ihukarvad turri, sest no see oli niiii ebamugav ja rõvedalt kõva. No mulle kõvad madratsid meeldivad, aga see meenutas kodutütarde laagrit, kus pidi kuskil koolipõrandal magama. Ma sain aru küll, et mu ema tahtis mulle osta mingi vingema ja parema mudeli Dormeo madratsist, aga mina läksin selle mõtte peale muidugi põlema ja kiskusin vingu üles. Küll ma ütlesin, et ma ei taha kindlasti ilma vedrudeta madratsit ja kindlasti ma ka lihtsalt ei telli endale madratsit, sest vaja ju ikka katsetada ja proovida. No läksin peaaegu seal telefoni otsas emaga tülli selle madratsi peale. Tema tahtis lihtsalt mulle madratsit osta. Aga hea oli, et ma seda vastu ei võtnud, sest...

...läks taas mõni päev mööda ja siis oli mul küll tunne, et keegi kriipi inimene kuulab mu mõtteid või jutte koduseinte vahel pealt. Järsku tuli mulle kiri Napsiest  küsimusega, ega mul juhuslikult pole ühte madratsit vaja?  Nagu HELL YEAHHH! MUIDUGI ON MUL MADRATSIT VAJA!!!!
Ma siis jooksin mööda tuba mööda tuba ringi kriiisates Jürile, et "Saad sa aru, kes mulle kirjutas?? Meile saadetakse madrats!"  
Ja siis me olime Jüriga kahekesi umbes sellised:



Napsie kohta olin ma muidugi ka enne lugenud ja muidugi olid ta reklaamid mul alati igal pool ees, sest olin juba mõned korrad nende saiti uudistamas käinud. Ja no näed, kuidas asjad manifesteeruvad kujul, mida sa isegi alguses ei tahtnud, sest nüüd saime endale madratsi mis:


  • Ei ole klassikaliste vedrudega, vaid tehtud hoopis spetsiaalsetest vahuvedrudest ja memory-vahust
  • Ei ole olemas kuskil kohapeal poes ning mida ei saa katsumas ja proovimas käia. 
Just "täpselt see", mida me ju tahtsime! :D  Niisiis, tundub, et tuleb soovidega ettevaatlik olla. 

Kuigi olime enne madratsi saabumist küllaltki skeptilised, siis meid lohutas teadmine, et Napsiet saab 101 ööd täiesti niisama proovida ja kui tõesti ei meeldi, saab ju madratsi tagasi saata.  

Madrats saabus täiesti ideaalsel ajal. Esiteks meid ei olnud mitmel päeval kodus, siis kui kuller tuli ja lõpuks hakkas juba meil endal ka piinlik ja suutsime kulleri nõusse rääkida, et ta jätaks meile madratsi lihtsalt terrassi peale. Jumal tänatud, et ta oli nõus, aga sellevõrra varem tahtsin ma koju jõuda, sest päris nigel oleks olnud, kui keegi oleks enne mind jõudnud madratsi kaenlasse võtta ja hoopis mõnest teisest maja ukstest sisse tarinud.  Meie õnneks oli muidugi madrats ilusti omal kohal ja ootas meid truult ukse taga.

Ja ideaalsel ajal saabus ta ka seetõttu, et juba järgmisel õhtul plaanisime oma esimest ööd uues kodus. Mõtlesime alguses küll ainult üheks ööks ajutiselt jääda, aga haarasin ikkagi hommikul kastitäie asju Astangu korterist kaasa ja ütlesin õhtul maja juurde jõudes Jürile: "Ma siin mõtlesin, et tegelikult võikski nüüd siia jääda ja lihtsalt korteri juurest veel järjest asju tuua." Ja nii me siis kolisimegi täiesti spontaanselt 1,5 nädalat varem, kui planeeritud.

Vabandage pildil muidugi puuduvaid liiste, ma usun, et neid ei tule veel niipea :D 

Aga sellises rullis ta saabuski ja no elutoa seinaga läks pakend küll juba ideaalselt kokku.

Rullisin siis madratsi keset tühja tuba lahti ja sellest sai meie ainuke "mööbliese", kus olla ja lebotada. Pidasime muidugi ka madratsiääre peal samal õhtul maha esimese "pikniku" ja no niiii niii kift õhtu oli. Meie täitsa esimene õhtu/öö uues kodus. Ja kuna ta on siiani meie ainus pehme ese majas, siis toimub voodis, nii magamine, töötamine, mängimine kui ka kitarri harjutamine - multifunktsionaalne.
Peale lahtirullimist paisus ta muidugi palju priskemaks, kui ta rullis tundus ja välja koorus üks korralik madratsike.  




Esimene emotsioon oli muidugi see, et madrats oli päris tahke, noh selline kõvem, kui tavaline vedrumadrats ja see, mis meil Astangu korteris oli. See muidugi meid ära ei ehmatanud, sest lamada oli päris mõnus ja meile natuke kõvem madrats meeldibki. 

Esimene öö oli muidugi üpris rahutu, sest tänavavalgustus paistis meie suurtest akendest otse näkku ja siis käis naabrikass meil terrassi peal luuramas, nii et Jüri üles ehmatas ja siis voodis kohad ära vahetas ja mind akna äärde magama kupatas. Aga kõik järgmised ööd, olid nii- nii rahulikud ja madrats on täpselt paras. Meil oli kohe kahju, et Napsie   120cm laiust madratsit ei tooda, sest oleks kohe preilile ka tema tuppa ühe tellinud. 

Madratsi peal pole reaalselt üldse tunda, kui Jüri kõrval ennast keerab. Muidu tundsin seda öösel koguaeg ja keerasin ka siis ennast, et teda kaissu võtta. Nüüd põõnan hommikuni nii, et ma isegi ei saa aru, et ta mu kõrval magab. Muidugi mängib siin rolli ka asjaolu, et enne magasime 120 ja 140  cm laiuses voodis külg-külje kõrval, mis tähendas ka muidugi ohtralt kallistusi, aga nüüd lasin Napsiel saata 160 cm laiuse madratsi ja praegu kipume üks ühes ja teine teises madratsi otsas magama. Niiet kaisupuudus to the max!  Aga ennetage seda ja ostke lihtsalt väiksem madrats kui olete samasugune kaisupuuk nagu mina.  See vist ongi siiani ainus reaalne viga, mis ma selle juures olen täheldanud. Ma lihtsalt tellisin liiga suure madratsi 😀  

Ja pean mainima veel kahte asja, mis mulle kohe väga meeldib. 

Esiteks see, et see madrats on ülistabiilne. Sa võid reaalselt ühte otsa panna veiniklaasi või kohvitassi ja teises otsas hüpata ja tass/klaas ei lähe ümber. Katsetasime selle ise ka järele ja no päriselt nii ongi. See meeldib mulle muidugi seetõttu, et joome absoluutselt igal hommikul Jüriga koos voodis kohvi. Oleme kohvigraafiku teinud nii, et nädala sees toob kohvi voodisse tema ja nädalavahetusel mina. See on nii tore ja armas traditsioon, mida me oleme algusest peale koos teinud. See on aeg, kus olla kahekesi, lugeda uudiseid ja mõnuleda.  Aga kohvijoomisega seoses olen suhteliselt suur kobakäpp ja tegelikult ei tohiks mulle loomupoolest voodisse kohvi andagi. Astangul tahtsin ka alati tassi madratsile toetada, aga seal pehme madratsi peal juhtus mitu korda aga õnnetus, kus mina, tekk ja kõik muu oli üleni kohvine. Napsie peale saan vabalt kohvitassi ka toetada, ilma et see ümber läheks. No milline õnnistus, onju!  Ah ja kui peakski midagi madratsile minema, siis kate on pestav. Õnneks. 



Ja siis veel mis mulle meeldib, on see, et ma ei pea veel tükk aega muretsema voodiostu pärast, kuigi nad oleks võinud selle ka kaasa saata, oleks ju ideaalne olnud. Miks ma ei muretse on see, et madrats on mõeldud ka põrandale panemiseks. Tal on lausa selline kummist libisemisvastane kiht all ja noh, siiamaani on ta igasugustele khkhmm... provokatsioonidele vastu pidanud ja oma koha peal olnud
  
Tegelikult ma ei eeldanud enne seda madratsi proovimist, et siia ainult üks kiidulaul tuleb, sest lubasin anda ainult ausat tagasisidet ja ma vihkan tavaliselt selliseid tavalisi "kiidan-kõike-müügipostitusi", aga seekord mul tõesti pole ühtegi halba sõna öelda, v.a see, et Jüri on öösel kuidagi liiga kaugel.    

Ja kui tahad reaalselt kogu mu hullumeelse kiidulaulu peale ka ise Napsie madratsi järgi proovida, siis koodiga  → HELENABLOGI  saad Napsie madratsi kodulehelt  30% soodsamalt. 

Postituse moraal on muidugi see, et ole oma soovidega ettevaatlik, isegi nendega, mida sa ei taha. Asjad kipuvad juhtuma...
Ja aitäh armas Napsie-tiim, et nii õigel ajal oskasite kirjutada ja mind siiralt üllatada. Pikad paid! 













You Might Also Like

0 kommentaari

Subscribe